Pärast kümne minuti pikkust laevasõitu olime tagasi Yellil Gutcheri sadamas. Ligi 1000 elanikuga Yell on oma 212 km2 pindalaga peasaare järel Shetlandi suurim saar. Põhjast lõunasse on veidi alla 30 kilomeetri, kuid saar oleks nagu pooleks jagatud – põhja- ja lõunaosa vahel tungivad nii lääne kui ka ida poolt sügavale lahesopid ning kahte poolt liidab vaid üsna peenike maakitsus.
Esimese kõrvalepõike tegime Stonganessi jahisadamasse. Sinna suundus katkematu autode vool ja kohale jõudes selgus, et Stonganessis valmistutakse Tall Ship Race’i aluste vastuvõtuks. Püsti olid pandud suured valged telgid, kus ühes näitused ning teises lauad-pingid, üles sätiti helitehnikat. Õues sättisid end paika toidukioskid ja kauplejad. Kava uurides selgus, et õhtuse peoni, kus pidi üles astuma päris mitu esinejat, on veel aega, mistõttu ootama me ei jäänud.
Püüdsime saare põhjaosas üles otsida 1881. aasta tormis hukkunud 58 kalamehe mälestusmärki, aga pidime järjekordselt tõdema, et shetlandlased ei näe oma vaatamisväärsuste tähistamisega suuremat vaeva. Aga võibolla olime lihtsalt saamatud, sest paberkaartide ja turismibrošüüride kõrval olid meil kasutada vaid internetist varem allalaaditud Google kaardid. Nende abil ei leidnud me üles ka Shetlandi kõige paremini säilinud borch’i ehk Hollandi veskit meenutavat muinasaegset maja.
Üle maakitsuse saare lõunapoolsesse ossa jõudnud, valisime sõitmiseks mööda idakallast kulgeva väiksema tee. Läänepoolset teed pidi olime hommikul juba sõitnud, kui ühest sadamast teise teel olime. Nagu olime juba eelmisel päeval kogenud, on kõik kõrvalisemad teed väga kitsad. Ja loomulikult on teedel ja teede ääres lugematul hulgal lambaid. Ent Yelli nimetatakse hoopis saarmaste saareks, sest neid elavat seal väga palju ja teatud piirkonnas hoiatatakse matkajaid, et nad saarmastele peale ei astuks.
Yelli asustus ongi koondunud saare rannikule – keskosa on praktiliselt tühi. Võibolla just seal elavad trollid, keda Yellil pidi leiduma. Kaks kolmandikku saarest on kaetud turbaga ja kuigi turbaväljad olid kaetud madala murukamaraga, jättis Yell lauge, künkliku ja pruunika mulje. Väljadel oli jälgi ka turbavõtmisest ja mõnes kohas oli seda tehtud üsna hiljuti – pätsid vedelesid veel sealsamas maas. Mulje, et saar on lauge, oli muidugi petlik, sest leidub ka kõrgemaid mägesid, kaljusemaid rannikuid ja liivaseid randu.
Mõne vaatamisväärsuse suutsime siiski üles leida, kuigi kõige lihtsam see ei olnud. Nii leidsime üles Queyonis ühe talu aia tagant kulgeva kitsukese tee, mis viis kohaliku Valge Daami juurde. Tegelikult nimetatakse teda küll Valgeks Naiseks (White Wife või Widden Wife). Tegemist on tegelikult kaldapealsele paigutatud naist kujutava käilakujuga, mis on üleni valgeks värvitud. Käilakuju on pärit saksa õppelaevalt Bohus, mis 1924. aastal seal karile sõitis. 38 laeval olnud meeskonnaliikmest ja reisijast kaotas elu neli ja nemad on maetud Yelli suurima asula Mid Yelli surnuaiale.
Kuigi Mid Yell on saare suurim asula, on see tegelikult ikka üsna tilluke. Igal juhul lõppesid katsed sealt mõni söögikoht leida sellega, et ostsime kohalikust poest midagi näksida.
Tagasiteel Ulsta sadamasse tegime peatuse veel Burravoes asuvas Old Haa pärandikeskuses, mis asub Yelli vanimas majas. Väljast säravvalgeks krohvitud 1672. aastal ehitatud kaupmehemaja oli oma treppi meenutava astmikviilu ja soppidega tõeliselt armas. Maja lasi ehitada kaupmees Robert Tyrie, hiljem on see olnud koduks teistelegi kaupmeestele.
Et Old Haad nimetatakse pärandikeskuseks, tähendab, et seal säilitatakse kõike kohalikku aja- ja looduslukku puutuvat, alates vanadest dokumentidest ja esemetest pildi- ja heliarhiivini välja. Osa kogutust on muuseumis vaatamiseks välja pandud.
Nii nagu teisteski Shetlandi väikemuuseumides, ei küsitud seal piletit, kuid annetused olid teretulnud. Esimene korrus oli pühendatud kohalikele, kes oma pere esemeid muuseumile on annetanud. Eraldi ruum on loodusele, meie jaoks kõige põnevam eksponaat oli isase kašeloti hiiglaslik lõualuu, mis uhuti 1994. aastal Yellil kaldale. Ülemise korruse ekspositsioonis on osa kujundatud tüüpilise 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse elutoana, aga tutvustatakse ka muud kohalikku elu.
Külastajatele oli aga ülesanne kirjutada lipikule omas keeles kolm sõna: „suvi”, „sügis” ja „väike” ning kinnitada lipik teiste kõrvale. Eestikeelseid sõnu seal seinal silma ei hakanud, aga meist need sinna maha jäid.
