28. veebruaril kell 19 saab Haapsalu kultuurikeskuses näha Kuressaare teatri külalisetendust „Unistus“

reklaamitoimetaja

reklaam@le.ee

  1. veebruaril kell 19.00 saab Haapsalu kultuurikeskuses näha Kuressaare Teatri külalisetendust „Unistus“

Foto: Mari-Liis Nellis

Kuressaare teatri lavastuse „Unistus“ trupp on värvikas, nagu lugu ise. Trupi kõige pikem meesnäitleja on vaieldamatult Allan Noormets (külalisena Tallinna Linnateatrist), kelle kanda on legendaarse Wiera teatri näitleja Aleksander Resta roll. Detsembrikuus, vahetult enne aastavahetust ja pärast „Unistuse“ etendust ajas teatrijuht Piret Rauk Allaniga grimmitoas veidi juttu…

 „Unistuse“ tegevus toimub 40ndate aastate lõpus Kuressaare Teatris, kus tehakse parajasti proove Hugo Raudsepa komöödiaga “Tagatipu Tiisenoosen”. Kui palju Sa ennast kurssi viisid selle aja ja ajalooga? Kas te rääkisite neist asjust lavastuse tegemise ajal?  Kas seda on üldse vaja?

Eks me ikka rääkisime. Sellest ajast. Unistuse tegevus toimub ju 1947. aastal. Sõjast on möödas kaks aastat. Ka 1941. aasta küüditamised on kõigil meeles. Selles lavastuses toimub trupi esimene proov 24. veebruaril. Kõik trupi näitlejad ju teavad selle päeva tähtsust ja tähendust. Sel ajal ei elanud hästi keegi ja kõigil oli raske. Loomulikult uurisin ma ka oma tegelase – Resta – kohta.

Sa oled ka Linnateatris mänginud lavastuses, mille tegevus toimub teatris. „Ainus ja igavene elu“ 2. osa. Sinu roll oli- John, esinäitleja. Hea paralleel- Aleksander Resta oli ju ka teatri esinäitleja! Esinäitlejad erinevatel aegadel. Kas näitleja olemus on samaks jäänud? Või on ajas oluliselt muutunud?

„ Ainus ja igavene elu“ oli lavastus kahes osas. Esimene osa oli eelmise sajandi algus. Pinna ja Villmeri aeg. Teine osa oli Tartu periood. 60ndad.  See oli üks esimesi lavastusi, mida pööningusaalis mängiti. See ei olnud veel valmis teatrisaal. Talvel oli külm. Ma arvan, et näitleja on oma põhiolemuselt samaks jäänud. Veidi erinev on vist see, kuidas teatrisse suhtutakse. Põhilised asjad on ikka säilinud. Nüüd on muidugi võimalusi rohkem. Paljud ei nimeta ennast täna enam näitlejaks. Tegutsetakse etenduskunstnikuna.

Kui saaksid valida aega, milles elada ja loominguga tegeleda, siis mis on Sinu valik? Mulle tunduvad 60ndad ägedad ja pöörased.

Ausalt öeldes ma ei ole sellele mõelnud. 60ndad oli teatriuuenduslik aeg. Olen Hermakülaga sellest rääkinud. Tepandiga. Need ajad olidki pöörased. See, kuidas nad töötasid. Uurisid ja tõlkisid teatrialaseid tekste. Teatrile elati kogu hingest ja isiklikku elu nagu polnudki.

Ma olen mõelnud sellele, et mul on näitlejana vedanud. Meie diplomietendused lavakas olid väga menukad. Saalid olid välja müüdud (Allan Noormets lõpetas Lavakunstikateedri 13.lennu). Meie läksime poistega Ugalasse. 90ndate algus oli Ugala hea aega ja tähelend. Mängisime palju ja publikut jätkus kõigile lavastustele. Viljandisse sõideti bussidega üle Eesti (90ndate alguses esietendus Ugalas ka legendaarne „Armastus kolme apelsini vastu“). Siis tulin Tallinnasse, linnateatrisse. Selle teatri parimatel aegadel. Olen Tallinna Linnateatris „avanud“, ehk siis esimest etendust mänginud Linnateatri lavaaugus, mis oli ka hiljem suvelavastuste mängupaik. Olen mänginud Põrgusaali avalavastuses.

Mul on olnud õnne.

Aitähh, Allan.

Allan Noormetsa varasemad lavastused ja rollid Kuressaare Teatris: Kapten („Igavene kapten”, 2009), „Talgud” (2013), Raimond („Testamenditäitjad”, 2014), Alan Briggs („Hüpnoos”,  2016), Kurmet Kraus („Trimmerdaja surm”, 2021).

Foto: Mari-Liis Nellis

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Mirjam
10 kuud tagasi

Väga hea etendus!