„Tootjad on aasta-aastalt keskkonnateadlikumad ning tarbijad nõudlikumad,” tõdevad Marilis Viira ja Kätlin Kurg-McGregor keskkonnaagentuurist.
„Usaldusväärsust lisab ökomärgise saamise protsess – märgise väljastaja on kolmas osapool, kes hindab vastavust rangetele keskkonnakriteeriumitele, mis arvestavad toote kogu olelusringi. See tähendab, et nii tooraine, koostis, tootmisprotsess, kasutus kui ka pakendamine peavad vastama kõigile ettenähtud nõuetele, mida ajakohastatakse pidevalt. Ökomärgisega toodete puhul on oluline, et pakendi saaks saata tagasi ringlusse.”
Ökomärgisel on kokku 24 tootegruppi ning iga grupi puhul võetakse arvesse just sellesse gruppi kuuluvate toodete või teenuste kõige suuremat negatiivset mõju keskkonnale. Kõige laiem on meie poodides ökomärgisega toodete valik pehmele paberile ning kosmeetika- ja puhastusvahenditele. Suurt tõusu on just viimastel aastatel näidanud ka hügieenitarbed ja laste mähkmed, millel on otsene mõju inimeste tervisele. Eestis sai esimene toode Euroopa Liidu ökomärgise aastal 2005 ning see väljastati värvide tootegrupis. Mitmed kodumaise tootja värvid omavad ka täna ökomärgist.
Euroopas on kõige laiemalt ökomärgisega kaetud grupp majutusteenuse pakkumine. Iga tarbija saab minna ökomärgise leheküljele ja valida kaardilt keskkonnasõbralikuma majutusasutuse, et igaüks saaks ka reisides vähendada koormust keskkonnale. Ökomärgisega majutusasutuste reeglid on ranged, näiteks on täpselt paigas jäätmete selekteerimine ja pakendimajandus, samuti ei tohi seal kasutada ühekordseid nõusid, lahkudest ruumist peavad tuled automaatselt kustuma ning ka kütte- ja veekasutus on reglementeeritud.
Igapäevaste valikutega saame mõjutada oma lemmikpoe tootevalikut
„Kindlasti ei väljastata ökomärgist selleks, et inimest ostlema mõjutada. Esimene mõte peaks olema alati see, et kas mul on seda toodet üldse vaja ja äkki saaksin hoopis oma tarbimist vähendada? Ökomärgis on välja töötatud just igapäevastele praktilistele tarvetele, aidates teha keskkonnahoidlikum ja enda tervisele parem valik ,” selgitab Kurg-McGregor. Ökomärgis aitab kaasa loodusvarade tõhusale kasutamisele ning keskkonnakaitsele, tõstab tarbijate ja tootjate keskkonnateadlikkust ning mõjutab turgu keskkonnahoidlikkuse suunas.
Viira lisab, et tarbijana saame mõjutada ka kaupluste tootevalikut, sest kui valida rohkem ökomärgisega tooteid, võtavad ka ostujuhid julgemalt müüki enam keskkonnateadlikke valikuid. „Oluline on ka see, et ökomärgis ei kergita tarbekaupade hinda. Sageli inimesed ei teagi, et nad juba soetavadki koju ökomärgisega kodukeemiat või pehmet paberit, isegi kui nad teevad ostuotsuse hinna järgi. Aga vaadake oma kodus ringi ja võite üllatusega avastada, et juba kasutategi keskkonnasõbralikke tooteid!”
Küll on aga enamasti hinnalt kallimad ökomärgisega tekstiiltooted, jalatsid ning mööbel, sest keskkonnahoidlikumad toormaterjalid on kallid. Samas on selliste toodete ostmine ikkagi tasuvam, kuna need on jätkusuutlikumad, vastupidavamad ning parandatavad. Ökomärgisega mööbli remontimiseks peab tootja valmistama ka kuluosasid ning samuti on jalanõude karbil märge, et neid saab parandada. Toote eluea pikendamine on jätkusuutliku elu väga oluline osa.
„Rohelisus ja jätkusuutlikus ei tähenda kindlasti, et inimesed peaksid millestki loobuma. Ökomärgisega toodetel on hea tasakaal toimivuse ja keskkonnahoidlikkuse vahel, seega ei pea paika arvamus, et „roheline“ ei toimi. Tänu sellistele toodetele on loodus paremini hoitud ning keskkonda ja meie enda organismi jõuab oluliselt vähem kahjulikke aineid,” nendib Viira.
Plastiplahvatus on toonud kaasa palju halbu harjumusi
„Enda keskkonnajalajälje vähendamine ei ole tegelikult sugugi keeruline, tuleb alustada oma igapäevaste tarbimisotsuste ülevaatamisest ning vajadusel lasta lahti mõnest vanast harjumusest, kaupluses valida keskkonnale ja endale kasulikumad, ökomärgisega tooted ning mõista ringmajanduse vajalikkust,” ökomloetleb Kurg-Mcgregor. „Kahjuks on aastakümneid kestnud plastiplahvatus toonud meile kaasa palju halbu harjumusi.”
Ringmajanduse seisukohast tasub mõelda alternatiividele. Näiteks tavaline nõudepesukäsn väsib suhteliselt kiiresti ning muutub prügiks ning seetõttu võiks selle asendada vastupidava harjaga. Eksootilistest riikidest toodavad maitsetaimed tasub aknalaual ise kasvatada. Menstruaalanumad ei tekita selliseid probleemseid jäätmeid nagu tampoonid ja hügieenisidemed. Plastpudelis vedel seep tasub asendada paberpakendis tahke seebiga või kasutada ökomärgisega vedelseepi, mille dosaator ei lase üledoseerida. Näokoorijate puhul eelistada suhkru või soola baasil koorijaid, mitte hõõruda oma nahka mikroplastikuulikestega, mis lõpuks jõuavad merre. Plastikust kosmeetilised vatitikud võiks asendada looduslikust materjalist alternatiividega ning ühekordsed vatipadjad pestavatega. Ja pakendeid sorteerides ja eraldi kogudes on näha, kui suure osa meie igapäevasest prügist need moodustavad. See on paljudele inimestele tõehetk.
Viira lisab, et ökomärgisega toodete eeliseks on ka ohutuma keemia kasutamine. „Vahel lisatakse kosmeetika- või puhastusvahenditesse lõhnaaineid seetõttu, et summutada koostisosade mitte eriti atraktiivset lõhna. Lõhnaained jällegi koosnevad erinevate ainete kokteilist, millest näiteks mitmed tekitavad allergiaid. Ökomärgisega toodetes on piirangud nii ohtlike ainete kui ka lõhnainete kasutamisel. Paberit pleegitatakse tihti valgeks gaasilise klooriga, mis on tervisele kahjulik. Seega mõelge enne, kui väga vänge lõhnaga või kriitvalgeid tooteid ostate!”
Samas kiidab ta Eesti tarbijaid, kes erinevate küsitluste järgi eelistavad esmalt kodumaist toodangut ning teavad suhteliselt palju erinevatest ökomärgistest. „Teadliku tarbija jaoks on esimesel kohal Eestis valmisatud ökomärgisega tooted, mille kvaliteedis saab olla kindel ning mille transpordiheitmed on võimalikult madalad. Samuti on taaskasutus meie inimeste seas väga olulisel kohal ning seda iga aastaga aina enam!”
Viis sammu keskkonnateadlikuma elu suunas
1. Enne ostu mõtle, kas seda toodet on ikka vaja.
2. Mõtle, kas saab selle toote asendada keskkonnahoidlikuma alternatiiviga.
3. Eelista ökomärgisega tooteid, mille vastu on usaldus.
4. Tarbi tooteid säästlikult ja viimase hetkeni.
5. Sorteeri jäätmeid ja vii pakendid eraldi pakendikonteinerisse et need jõuaksid ringlusse.
Marilis Viira ja Kätlin Kurg-McGregor
Keskkonnaagentuuri keskkonnakasutuse osakonna peaspetsialistid
Meid on siin planeedil lihtsalt liiga palju. Peab juhtuma üks kahest – kas vähendame oluliselt tarbimist (oleme vaesemad) või piirame järsult sündimist ning loobume eluea pikendamise ambitsioonidest. Tuumasõjaga esialgu ei arvesta…
Eriti ökosid asju meile ju sunnitakse peale – elektriautod – kui palju on nende akude jaoks vaja kaevandada maavarasid? Ja mis neist akudest pärast saab? Samuti on väga ökod need tuulepargid jne. Aga inimene peab poodi minema ja lihakäntsaka kodust kaasa võetud ajalehe sisse pakkima? Muidugi veel parem kui liha ei ostagi, selle tootmine pole ka ju öko? Kuhu see lollus küll välja jõuab?
kaubandus lõpetab selle saastavates pakendites kauba müümise