Kolumnist Erkki Bahovski andis Lääne Elu jõululehes ilmunud arvamusloos lõppevale aastale nimeks annus horribilis ehk eesti keeli „õuduste aasta“. 2022. aastale tagasi vaadates peab temaga nõustuma. Esiteks sellepärast, et Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas ning selliseid õudusi, mis piltide ja videolõikude kaudu sealt meieni jõuavad, pole Euroopas nähtud teisest maailmasõjast saadik.
Kaks aastat kestnud koroonakriis hakkas tänavu leevenema ja piirangud kaduma, kuid asemel on järgmine kriis. Sõda pole ju asi iseeneses, vaid on lükanud veerema lumepalli, mis on aasta jooksul järjest hoogu kogunud ja mõjutab meid kõiki: kaupade tarneraskused, elektri- ja kütusehinna kasv, inflatsioon. Vahepeal on tunne, et ei tahagi raadiot ja telerit lahti teha ning ajalehti lugeda, sest häid uudiseid napib. Halvad uudised tekitavad ärevust ja hirmu hakkamasaamise ees ning see kõik mõjutab inimeste vaimset tervist, mis koroonaajal juba niigi kannatada on saanud.
Süvenes ka koroonaajal alguse saanud ühiskonna lõhestumine ja kibestumine. Kui varem kiruti elu ja valitsust pigem omaette või tuttavate ringis, siis nüüd on sotsiaalmeedia ja kommentaariumid ääreni täis inetuid, vihkavaid ja lahmivaid sõnavõtte. Rumalus ja selle avalik eksponeerimine, mida varem pigem häbeneti ja tauniti, on muutunud moeasjaks ja võisteldakse, kes suudab vängemalt öelda.
Täna tõmbame sellele aastale joone alla. Kuigi elu läheb edasi – pärast tänast tuleb homme, nagu pärast eilset tuli täna –, on aastavahetus sümboolne vahefiniš, aeg, kui vaadatakse olnule tagasi. Paljud annavad uueks aastaks lubadusi hakata paremaks ja tublimaks inimeseks. See on ka aeg, kui üksteisele soovitakse head ning tekib lootus uuele ja paremale.
Mida 2023. aastalt soovida? Et kriisid lõpeksid. Et inimesed läheksid riigikogu valima ega teeks seda ainult emotsioonist, vaid mõtleks ka sellele, mis on Eestile hea. Et paika saaks valitsus, kes hoolib inimestest, aga ei pelga teha ka ebapopulaarseid otsuseid. Et tigedust oleks vähem ja inimesed oleksid rõõmsamad. Et talv oleks lumine ja suvi päikeseline, aga mitte hävitavalt kuum ja põuane. Et Haapsalu Posti tänava puud kasvaksid jõudsalt ja hakkaksid varju pakkuma. Et meil oleks rohkem aega enda ja oma lähedaste jaoks. Ja muidugi, et sõda Ukrainas lõpeks ning et Eesti riik püsiks.
Head uut aastat!
Keeruline juhtkiri! Ühest küljest kurdetakse elujärje totaalse allakäigu üle, teisest küljest oodatakse justnagu valitsusega leppimist. Selguse saamiseks võiks Lääne Elu oma 2.lk. stammkolumnistidega kutsuda väitlema hea mäluga rahvuskonservatiive. Soovmõtlemisest ei piisa, põhjendamaks Eesti röövellikku elektrihinda ja elektrikatkestusi Ukraina sõja ägenemisega. Rõhuv enamik riigisisesest kaosest ongi põhjustatud reffide, mitte EKRE või Putini poolt. Olles ise Lääne Elu ammune lugeja, näen, et ilma Uute Uudiste ja Objektiivita enam põhimõtteliselt ei saa. Kes ei usu, püüdku vaid peavoolumeedias avaldatuga selgitada nt. Danske rahapesu hüvitise saamise/saamata jäämise lugu, mis on vaid murdosa kõikvõimalikust kahjust.
Mingi l.ll käkerdis jälle oma l.lli ila ajamas
Võiksite oma kommi avaldada Lugejakiri.ee