Vabariigi Presidendi tarkusepäeva tervitus
Head kaasmaalased!
Alanud septembrikuul astub pea iga viies eestimaalane sisse mõne õppeasutuse uksest, soovi ja ootusega sealt kevadel sammu võrra targema ja haritumana välja tulla. Kui lisada juurde need, kes aasta jooksul töistel koolitustel või huvikursustel käivad, saame kokku tubli hulga inimesi, kes püüdlevad hariduse poole. See on aukartust äratav kogus teadmisi ja oskusi, mille me igal aastal salve korjame. Aga teisiti ei saakski, sest muidu hakkaks kogu me riigi liigesed naksuma ning samm kisuks viltu.
Ma loodan väga, et kõiki õppureid valdab kooli eel ootus ja ärevus. Ootus, sest kool on teie jaoks turvaline koht, kus kaaslased ja õpetajad toetavad teie arengut. Ärevus, sest kogutud teadmised viivad teid uutele ja seni veel tundmatutele radadele. Õppimine tähendab alati paratamatult ekslemist, enne kui pilt selgineb ning maailm hakkab meile paistma uuel ja avaramal moel. Koolis saame ekselda kindlakäeliste teejuhtide, õpetajate, pilgu all, kes ei lase seiklusärevusel üle kasvada ära kadumise hirmuks. Sel moel toob iga järgmine maailmapilti laiendav avastusretk meie ette aina uusi teeradu, mida saame valida ja viise, kuidas ennast teostada. Teisisõnu, me õpime vabaduse jaoks. Vabaduse jaoks elada oma elu kõige täisväärtuslikumal moel. Oskuse jaoks lugeda elu kaarti ning olla valmis ka ootamatuteks pööreteks.
Kui selline on meie rahvas, siis on ka riigil kergem hoida oma vabadust.
Peame tunnistama, et me ei ole alati suutnud kõigile õppuritele seda parimal moel pakkuda. Kui nüüd kavandame viimaks ometi üleminekut eestikeelsele õppele, siis teeme seda ju seepärast, et anda nendele noortele rohkem vabadust oma kodumaal hakkama saada. Tagamata piisaval tasemel keeleoskust, veame neid alt ja jätame väga ahta valikuruumi, mida oma eluga ette võtta ja kuidas ühiskonnas kaasa rääkida.
Paremini saame toetada ka noorte vaimset tervist. Ja loodan väga, et õpetajate järelkasvu küsimus saab eelseisva valimiskampaania üheks keskseks teemaks kui Eesti rahva tuleviku tagatis. Saan vaid korrata 20. augustil Roosiaias kõnelenud presidendi noore haridustegelase preemia pälvinud Andres Juure sõnu õpetajate nappusest. Ta ütles: „Me kõik saame ja peame midagi ära tegema, et meie riik ja rahvas ei jääks vaimupimedusse. Vaimupimedus on salakaval ja selle tõeline mõju avaldub alles aastakümnete pärast.“
Head inimesed!
Tänase tarkusepäeva puhul soovin, et õppimise soov ja oskus käiks meiega kõikjal kaasas. Saagu sellest auasi. Kui keegi eksib ja näitab, et on sellest õppinud, tunnustagem seda. Kui keegi kurdab, et ei oska midagi, julgustagem teda, et kõike on võimalik selgeks õppida. Ning ärgem talugem vaimupimeduse ilminguid meie avalikus ruumis.
Head õppimise aastat!
