Kas see on uni? Kas see kõik toimub tõepoolest meiega? Või äkki peaksin end näpistama, et lõpuks ometi õudusunenäost ärgata? Tegin silmad lahti, nägin tuttavat pilti sellest, kuidas meie magamistuba täitub aeglaselt päikesevalgusega, lastes päikesejänkudel seintel silgata, kõrvalvoodis pikutavad rahulikult kassid, poolavatud aknast on kosta möödasõitvate busside ja autode müra, töötava valgusfoori plõksimist, mänguväljakul kajavat laste helisevat naeru, koerte haukumist ja vanemate naiste entusiastlikku, eluliselt tähtsat vestlust sellest, mida kellelgi õnnestus turult osta. Lõhnab suve järele, aga jalge all krõbisevad juba kuivanud lehed. Oksalt oksale lendlevad linnud sädistavad omavahel. Ühe silmaga kissitades ja end kortsus linal laisalt sirutades panen juba kokku hommikusöögimenüüd, sean päevaplaane ja rõõmustan, et täna on vaba päev. Võime jalutada linnas, minna kinno või oma lemmikkohvikusse. Ees on terve elu ja karta pole midagi.
