„Huvitav, kuhu need kolm autot sõitsid,” mõtlesin väheldast kolonni silmitsedes. Oli 14. märtsi hilisõhtu. Järgmisel hommikul läksin sõbra vanemate juurde antibiootikumi küsima, et oma põletikulist sõrme ravida. Kuid neid polnud kodus. Midagi ei klappinud. Nad olid kiirustades lahkunud, kedagi hoiatamata. Rääkisin sellest oma mehele ja Vladile ning läksime koos välja. Seisime tummalt sõidutee servas ja saatsime pilguga lõputut autode voogu, autod olid justnagu üksteise külge tihedalt klammerdunud – nad sõitsid meile teadmata suunas. Mu süda puperdas. Kas tõesti on tehtud koridor? Ei või olla, siis teaksid sellest ju kõik.
Tjah. Ise me seda ei märkagu enam. A ju siis nii on.