Rabamatk ei tähenda veel omadega rappa minekut


Marimetsa raba. Foto Regina Lepmets.

Kui teil juhtub olema vaba päev ja ilmateade ennustab ilusat ilma – ükskõik mis aastaajal – siis on mõistlik minna matkama. Kohe tekib küsimus: kuhu? Siinkohal on riigimetsa majandamise keskusel (RMK) terve rida ettepanekuid.

Üks nende seast: miks mitte minna Marimetsa matkarajale? Alustuseks on muidugi kasulik teada, et raja pikkus vaatetornini on 4,5 km ja teist sama palju tagasi. Päris pikk matk. Siiski ei saa öelda, et inimesed poleks seda rada avastanud. Nii on päris raske leida raja algusest parkimiskohta. Kui auto on paika sätitud, siis kummikud jalga – ja minek!

Rahvast on palju, tullakse ja minnakse perede ning sõpruskondade kaupa. Kõrva hakkab muidki keeli peale eesti. Tundub, et kõik naudivad täiega, lapsed kärudes ja isa kukil, koerad rõõmsalt sibamas omanikust mitu meetrit eespool. Mõni innukam neist saab osa ka karastavast suplusest, mida näitavad märjad käpajäljed.

Mitmekesine maastik

Marimetsa rada Rõumal pole iseenesest midagi uut. Esimene versioon sellest avati kohaliku elaniku Margus Tänava algatusel koostöös Risti valla ja keskkonnaametiga juba 2003. aasta sügisel. Selle alguspunkt oli Tallinna maanteele praegusest mõnevõrra lähemal ja oli linnulennult vaid kilomeetri jagu pikk, koosnedes põhiliselt raba- ja kõrgsood läbivast laudteest. Nüüdne rada, mis valmis keskkonnaameti ja RMK koostöös lõplikult 2016. aastal, annab hea võimaluse tutvuda hoopis mitmekesisema maastikuga.

Matk läbib vana paemurdu ja lubjapõletuspaika; edasi võib märgata kuivendatud ala ja on näha, kuidas puude juured on sealse inimtegevuse tulemusel maapinnale kerkinud. Astuda on päris mõnus, sest turbane rada vetrub jalge all. Sellise 2,5 km pikkuse, Marimetsa ojaga paralleelselt kulgeva pinnastee tekitamiseks tuli päris palju vaeva näha, kattes seda sadade kuupmeetrite kaupa kooremultšiga.

Üle vesisevõitu heinamaa minnes sisenetakse tumedasse kuusikusse, sellisesse, kust igal hetkel võiks välja ilmuda Nukitsamees koos oma nõiamoorist ema ja vendade Mõhu ning Tölpaga. Siis muutub mets järjest hõredamaks ja valgemaks, kahel pool teed hakkab silma kõdumets, mis annab meile ettekujutuse sellest, milliseks muutub mets, millel lastakse takistamatult vananeda.

Metsavaheline rada viib üle Kureselja mäe – mägi on selle kohta vist pisut palju öelda, pigem on tegu seljandikuga, aga huvitav ikkagi. Mõnel pool leidub puude vahel veel lund ja jääd, samas hakkavad silma kirkad sinilillelaigud. Ka mutid on talveunest ärganud ja hoolega tegutsema hakanud.

Vaated, mida ei unusta

Kahe kilomeetri pikkuse laudtee tarvis kulus 180 tihumeetrit puitu, mis toodi Kestvuspuidu tehasest Paliveres. Käsitsi kooritud ja immutatud pakud olid 120 cm pikad, läbimõõt 20 cm ja rohkem.

Laudtee algab rabaservast ja, uskumatu küll, alles nüüd läheb päriselt põnevaks. Algul on kahel pool teed näha veel kidurat taimestikku nagu väikseid mände, mis meenutavad piiniaid, aga siis pole enam muud kui – Juhan Liivi mäletades – igav liiv ja tühi väli nii kaugele, kui silm ulatub, selle vahega, et pole liiva ega ole ka igav.

Uskumatu, kui eriilmeline ja kütkestav võib rabamaastik olla igal aastaajal, igasuguse ilma ja valgusega.

Laudtee lõpus rabajärvede ääres ootab matkajaid 7,6 m kõrgune kahe platvormiga vaatetorn, millest kumbki platvorm kannab kümmet külastajat (arhitekt Reet Aedviir, insener Mati Laimets). Ja vaated on sellised, mida niipea ei unusta.

Marimetsa matkarada valmis 2015. aastal, raja ehitust rahastas Euroopa Liidu regionaalarengu fond. Raja maksumus kokku oli 87 319 eurot. Vaatetorn valmis 2016. aastal, ehitust rahastas Euroopa Liidu ühtekuuluvusfond. Torni maksumus kokku oli 46 512 eurot, millest 15% on RMK osalus.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments