Malle-Liisa Raigla fotod
Mullu juulis asus Läänemaalt ajateenistusse 33 noormeest ja neli neidu, nende seas ka mullu Läänemaa ühisgümnaasiumi lõpetanud Helena Karjane.
Nüüd, üheksa kuud pärast teenistuse algust, jagus sel nädalal Kiltsis välilaagris oleval nooremseersant Karjasel kaitseväe kohta vaid kiidusõnu. Seda, et tal on parajasti viiekilone relv rinnal ja kümme kilo varustust seljas, lisaks pea alati kaasas ka parameediku kott, ei pane Karjane enam tähelegi – ta on sellega lihtsalt harjunud. Ent neiu tunnistas, et ajateenistuse alguses tundus varustus nii raske, et pisar tahtis silma tulla.
Ka oli esimestel teenistusnädalatel palju küsimusi, sest ta ei saanud kaitseväe süsteemist päris täpselt aru. Pildi selginemiseks kulus umbes kuu. Kuigi Karjane oli kaitseväeteenistuse kohta juba enne uurinud tuttavatelt, kes olid eri aegadel ja eri kohtades teeninud, saab tema sõnul kaitseväes toimuvast täpse pildi siiski vaid teenistuses olles.
Karjane rääkis, et otsustas aega teenima minna eesmärgiga ennast arendada ja proovile panna. Seda on ta ka teha saanud. „Mulle meeldivad väljakutsed, mis esialgu tunduvad võimatud,” ütles Karjane. „Saan iseenda üle uhke olla, et olen siiani jõudnud.”
Õige küll,hea sõna ja relvaga teeb palju rohkem ära kui ainult hea sõnaga.