Raul Vaiksoo kaitseb ristisõdalasena arhitektuurikunsti

Haapsalust pärit arhitekti Raul Vaiksood portreteerib hiljuti esilinastunud film „Pätt või pühak”. Foto: kaader filmist

Haapsalust pärit arhitekti Raul Vaiksood portreteerib hiljuti esilinastunud film „Pätt või pühak”. Foto: kaader filmist

Hiljuti linastus kinodes ja ETV ekraanil tunniajaline dokfilm „Raul Vaiksoo: Pätt või pühak” (Kafka Films, režissöör Mattias Veermets).

Lugu äsja 67aastaseks saanud Haapsalust pärit arhitektist tekitab siinmail loomulikult huvi, aga võib arvata, et osale publikust oli sellest faktist teada saamine esmakordne. Enne filmiarutelu teen seega väikese tagasivaate.

Vaiksoode pere elas Võnnu tänaval. Perepea Elmar Vaiksoo oli linnakese tänavapildis sage külaline. Lühikesekasvuline kuivetunud mees oli kohaliku ajalehe Töörahva Lipp toimetaja. Tihti võis teda märgata koos Grigori Joffega, kelle pikk kasv ja juudi päritolu oli kaugele näha. Sageli istusid nad ka kohvikus. „Parteivennad,” nagu mainis hiljuti nende kohta Vaiksoode vanem poeg Rain. Temast ligi viis aastat noorem Raul on aga öelnud, et isa oli seltskonnalõvi. Kui Elmar võitles sõja ajal Eesti laskurkorpuse ridades, siis tema vanem vend Albert vastaspoolel ehk SSis, ja sai surma. Elmar olevat tundnud hingepiina, et ta justkui oleks oma venna tapnud.

Raul on ühes raadiosaates meenutanud, kuidas isa olla hakanud uskuma inimnäolist sotsialismi, kui Hruštšovi valitsemise aegu 1950. ja 1960. aastatel tekkis nn sulaperiood. Kui aga Hruštšov 1964. aastal pukist maha võeti, siis olla isa punase parteipileti ära põletanud.

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments