Igal aastal viivad kahlamispüksid kalamehi märga hauda. Traagilise lõpuga õnnetusi aitavad vältida ettevaatlikkus, ohutusabinõuete järgimine ja enese võimekuse hindamine.
Jääst vabaks sulanud veekogud meelitavad randa kalamehi, et püüda mere- ja järveande, mida talvel nii hõlpsalt kätte ei saanud. Kalapüüdja varustusse kuuluvad sageli kummipüksid ehk kahlamispüksid, millega on mugav rannal toimetada – nende pükstega saab minna vööni vette, kartmata märjaks saamist. Küll aga võivad kahlamispüksid halbade asjaolude kokkulangemisel muutuda eluohtlikuks.
Kahlamispüksid on tehtud vett mitteläbilaskvast materjalist. Madalas vees on need kalamehele head abilised, kuid sügavamal tuleb arvestada, et kui vesi kas kergema laine või komistamise tõttu pükstesse sattub, saab neist justkui ujuvpoi – pükstesse sisse voolanud vee alla jääb kinni paarkümmend liitrit õhku, mis tõstab jalad üles ja võib kalastaja pea ootamatult vee alla suruda.
Olen ka ise kirglik kalamees ning korduvalt komistanud vees oleva kivi otsa ja selle tõttu tasakaalu kaotanud. Minul on siiani läinud hästi, kuna olen enda jaoks enne ohtlikud situatsioonid läbi mõelnud. Olen läbi mõelnud ka selle, kuidas ohuolukorras käituda ja milline tegevus aitaks mul oma elu lainetesse mitte jätta.
Kui oled nagu õngekork, pea alaspidi vees, on keha vee peal hoidmine ja iseseisvalt kaldale pääsemine iseenesestmõistetavalt keeruline. Sellise rängalt lõppeva õnnetuse vältimiseks tuleb kasutusele võtta mõned ettevaatusabinõud.
Kalastades tuleb kanda päästevesti või uppumiskindlat jopet, mis aitab õnnetuse puhul keha vee peal hoida. Jälgida tuleb, et päästevest või ohutusvest oleks korrektselt kinnitatud, sest ainult siis on sellest abi. Kindlasti aitab kaasa ka keha külge kinnitud kast või muu ujuvvahend. Vees kõnni väikeste sammudega – nii on komistamise oht väiksem. Tuleb olla ka enese suhtes aus ja hinnata riske – kui juba kindlal maal liikudes jääb iga väike rohukõrs sammule ette ja paneb komistama, tuleks kahlamispükstega vette mineku mõte päris ära unustada. Meeles tuleb pidada sedagi, et õnnetus võib tabada ka kõige vilunumat kalastajat.
Võimalusel tuleks kalale minna koos kaaslasega – nii on lähedal seltsiline, kes vajadusel appi tõttab ja halvimast päästab. Ohutus algab igaühest endast ning seetõttu tuleb pidada kinni ettevaatusabinõudest ja anda endast parim, et õnnetuse juhtumise risk oleks võimalikult väike.
Mõtle läbi, kuidas õnnetusse mitte sattuda, ja et kui ikkagi satuksid, oleksid teinud korraliku eeltöö ja mõelnud läbi, kuidas sellises olukorras siiski ellu jääda.
Meid kõiki oodatakse kodus.
