Heikki Mäki: kuidas saab omavalitsus võimestada kohalikku ettevõtluskeskkonda?

Omavalitsuste võimalusi kohalikku ettevõtlust hoogustada piirab ühelt poolt töökäte, teisalt investeeringute puudus.

Ka piiratud ressurssidega pole võimalused piirkonna majanduselu kasvukursile viimiseks kuhugi kadunud ning selged eesmärgid ja järjekindel tegutsemine viivad sihile lähemale.

Valimised on möödas ja riburada tulevad teated uutest koalitsioonidest. Olgu need senised juhid, kes jätkavad, või uued tüürimehed kohaliku võimu juures – paljudes omavalitsustes on mure juba aastaid vana ja tuttav: kuidas hoida kodukohal elu sees nii, et oleks tööd, inimesi ja seeläbi raha kohalikku elu veelgi paremaks arendada.

Ühest küljest tundub, et nõiaringist välja ei saa. Selleks, et vallal või väikelinnal oleks raha, peavad olema töökohad ja inimesed, kes tööd teevad. Pole tööd, pole inimestele midagi pakkuda ja nad liiguvad minema. Pole töökäsi, ei ole võimalik ettevõtlust ja tootmist arendada. Nii kinnistub arvamus, et kui just EAS raha ei anna, pole omavalitsusel omalt poolt võimalik ettevõtluskeskkonna võimestamiseks midagi ära teha. Võibolla aitavad eemalseisja pilk ja kogemused minu sünnimaalt Soomest mõned võimalused siiski leida.

Soovitan omavalitsusjuhtidel korraks mõelda nagu automüüja: kokku tuleb viia pakkumine ja nõudlus. Inimeste ja investeeringute meelitamiseks tuleb teada, mida on neile pakkuda. See on koht, kus omavalitsus saab endalt küsida: milline elu- ja tööpaik me oleme ja tahame olla. Mis on meie potentsiaal ning mida toetab asukoht ja looduslik keskkond. Kui see on paigas, saab juba mõelda, mida inimestele pakkuda, olgu siis põhisuunaks turism, tööstus, põllumajandus, logistika vms.

Edasi tuleb hakata seda kuvandit looma ja turundama ja seda kindlasti ka väljaspool Eestit. Sellest on vähe, et välisministeeriumi delegatsioonid tutvustavad Eestit kui riiki – konkurentsieelise saab see omavalitsus, kes otsib eraldi võimalusi näidata just oma piirkonda. Üks variant on värskendada ja viia uuele tasandile suhted sõpruslinnadega, mis kunagi tähendasid siinmail peamiselt tasuta riideabi ja võimalust rahvatantsutrupi koosseisus piiri taha pääseda. Kultuurialased kontaktid oma sõpruslinnadega on omavalitsustel praegugi, kuid loogiline jätk oleks näidata välisinvestorile ka meie ärikeskkonda. Vaevalt et mõni Saksa või Prantsusmaa suurtööstur võtab Euroopa kaardi ette ja avastab: oo, siin on eriti atraktiivne piirkond, järgmise tehase rajan sinna! Kui tal on aga mingidki eelteadmised, ta on kuulnud, et on nii- ja naasugune koht Eestis, aktiivse ja huvitatud omavalitsusega, siis võib ta koha tulevaste tootmisvõimaluste jaoks kaardile panna. Pidev lobitöö oma piirkonna eest suurendab õnnelike juhuste tõenäosust.

Turundada tuleb ka kaasmaalastele, kellest saaks uued elanikud ja mis peaasi – kohalik tööjõud. Koroonaviiruse tingitud isolatsioonid panid eestimaalasi pealinnast eemale liikuma, sest mõisteti, et elada ja (kaug)tööd teha saab ka mujalt. Juba on näha populaarsemaid piirkondi, Postimees kirjutas suvel, et Setomaal valitseb kinnisvarabuum ning ühtegi vaba talu enam saada polegi. Tõde on, et investorile annab kindluse oma tegevuse alustamiseks ja jätkamiseks just stabiilne, veelgi parem – kasvav tööjõuturg. Omavalitsus peab tegema investeeringuid, et inimesed tuleksid. Riskid jäävad ning ka Soomes on juhuseid, kus üks piirkond hakkab ise võimalusi looma, arendab infrastruktuuri ja annab tegevust alustada soovivale ettevõttele garantii, siis aga selgub, et ärist ei saa siiski asja ning maksumaksja raha läks tuulde. Ilma panustamata ei saa, kuid pole ka tarvis esimese asjana suurt teedevõrku ehitama hakata. Pigem alustada lasteaiakohtade peale mõtlemisest. Ehitada tootmishoone, mida rendile anda. Pakkuda tulijatele soodsalt või tasuta maad, kuhu rajada kodu. Siin on küll üks laialt levinud probleem: nimelt pole paljudel valdadel oma valduses maid, need kuuluvad riigile. Kuid siis tulekski alustada läbirääkimisi riigiga – kui tahetakse oma piirkonnas asuvasse tehasesse värvata tööle tippspetsialiste, peab olema pakkuda ka motiveeriv stardipakett.

Mõnikord pidurdavad piirkonna arengut inimesed ise – mitte alati pole uus ettevõtte teretulnud. Inimesed on tihti kõige uue suhtes umbusklikud, eelkõige väiksemas kohas tekitab uue tootmise püsti panek kahtlusi. Omavalitsus saab siin olla selgitaja ja suhtleja, mis muidugi tähendab, et tuleb end loodava ettevõtmise ja selle võimalike mõjudega kurssi viia. Peamiselt kardavad kohalikud keskkonna ja looduse rikkumist, uusi inimesi, paikkonna endise näo kadumist. See on ka mõistetav ja sellepärast ongi valla- ning linnajuhtidel vaja olla võimalikult informeeritud, vajadusel kaasata spetsialiste, et koos eesseisvaid arenguid inimestele arusaadavalt selgitada. Kohalikud elanikud peavad saama oma kodukoha elu üle otsustada. Aga ühel hetkel tuleb otsustada ka seda, et kui me ei taha kaevandust, tselluloositehast ega kanafarmi, siis mis on see, mida me tahame.