Suve lõpul 1944 oli Enn Nõu kümneaastane, 11. sünnipäevale lähemal kui kümnendale. Augustil astus ta koos ema ja õdede-vendadega Haapsalus laevale Juhan, mis viis ta Rootsi. Sellest reisist ja järgnevast ta Lääne Elule rääkiski.
„Poisteraamatus“ olen meie põgenemisest üsna täpselt kirjutanud. See on üles ehitatud märkmetele, mida tegin detsembris 1944,“ alustas Enn Nõu.
Kuidas tuli kümneaastasele lapsele pähe kirjutada märkmeid?
Põgenemine Rootsi oli vapustav sündmus. Kirjutasin sellest ja 9. märtsi ööst [Tallinna pommitamine – toim.] samuti. Need olid kaks minu elu kõige vapustavamat sündmust. Natuke oli ka isa mõju, kes kirjutas ju päevikut, hoolimata, et oli väga kardetav aeg. Tema kirjad olid alles Topul, Kalde talus rookatuse all. Need sain kätte 1991.
Millal teie vanemad otsustasid, et tuleb Eestist ära minna?
Aastal 1944, kui sakslased kogu aeg taganesid, oli selge, kuhupoole sõda läheb – venelased tulevad tagasi. Esimene okupatsioon oli loonud põrguhirmu selle
Kõik need kes Rootsi põgenesid on muidugi kangelased aga need kes siia jäid ja rasked ajad üle elasi,siinseid väärtusi alles hoidsid on kommunistide tallalakkujad,joodikud jne.
Kujutage ette ,et me kõik oleks siit leebet pannud ? Kuhu teil siis tagasi oleks olnud tulla ja aastaid korrashoitud varandusi tagasi nõuda ?
Inimesi ongi lihtsalt kahte liiki. Materialistid, kes hoiavad kümne küünega kinni oma maast ja varast, ning rohkem vaimseid väärtusi hindavad, kes hindavad vabadust, ning seda et kõige lähedasemad inimesed oleksid turvatud ja lähedal, sõltumata siis asukohast ja varanduslikust seisust.