Nägemisvaegurid käisid koduloomade teatris

Lääne Elu

info@le.ee

Jekaterina Mironova koos poni Bobbyga. Foto Nikolai Tsvetkov

Ühel jaanikuu kuumal päeval sõitis Haapsalust buss koos Läänemaa nägemisvaeguritega Piirsalusse uudistama Eesti ainukest koduloomadeteatrit.

Mironovi talu juures meid juba oodati, saateks lammaste ja kitsede tervituskoor. Lahke pererahvas juhatas meid loomade aedikute vahelt otse katusega varjualuse alla, mis kaitses kuuma päikese eest.

Areenile ilmus kloun Sass ja etendus värskes õhus võis alata. Laval tegi kloun trikke vaheldumisi loomaetendusega. Kloun Sass oli koomiline etendaja ja oskas suurepäraselt publikut naerutada. Loomataltsutaja ja -õpetaja Katja etteasted olid koer Ginnyga, valge kitse Virsikuga ja musta poni Bobbyga.

Peale etenduse lõppu saime näha teisigi talu loomi, kes laval ei esinenud, ning teha lähemalt tutvust talu pererahvaga.

Aleksander ja Jekaterina Mironov on sündinud Venemaal. Aleksander on terve elu töötanud tsirkuses. Jekaterina õpetab loomi ja tegeleb nendega. Ta armastab väga loomi, eriti hobuseid.

2014. aastal Eestisse elama asudes ostis pere tüki maad ja kaks hobust. Nad asutasid ettevõtte ning hakkasid hobina kultuurikeskustes lastele üritusi ja etendusi korraldama. Hiljem soetati juurde kitsed, lambad, küülikud ja mägiveised.

Pererahvas armastab väga oma loomi, kuid loomapidamine läks iga päevaga raskemaks. Kuna mõned lemmikloomad oskasid mõnda trikki teha, otsustas Mironovite pere avada koduloomadeteatri.

Mironovid jutustasid, et tegelikult armastavad loomad mängida. Kui lemmikloomal ja omanikul on head suhted, teeb loom hea meelega seda, mida peremees talt palub. Pere tahab luua tõelise talu, kus liha ja piima ei toodeta, kuid luuakse head tuju.

Talus elavad veel küülikud, kanad, koerad, ponid. Nüüd on ka mesilased ning peremees ja perenaine lubasid mee saamisel sellega külalisi kostitada.

Tutvus loomadega algas esimesest aedikust, kus olid kitsed, lambad, küülikud ja kanad, kes munevad sinaka koorega mune ning dekoratiivkukk. Kolmandas olid kaks hobust. Kauem peatuti teise aediku ees, kus olid harali sarvedega kuldpruunid mägiveised ehk -lehmad. Nende pealiskarv oli pikk ja tokerjas.

„Kas see kuum päike liiga ei tee?” küsis keegi meist.

„Ei,” vastas giidiks olnud peretütar. „Lehmadel on kahekihiline karvkate, mis kaitseb talvel pakase ning suvel kuuma eest. Ees on pikk tukk ja seda ei tohi ära lõigata, sest kaitseb silmi kärbeste eest. Sööda suhtes on nad vähenõudlikud – söövad kidurat rohtu ja puulehti, sellega puhastavad metsa võsastikust. Sarved on nendes asuvate veresoonte tõttu katsudes soojad.“

Ära minnes tuli sõbralik Mironovite pere meid bussini saatma. Edasi kulges sõit tagasi Haapsallu.

Hoolimata kuumast ilmast oli päev emotsionaalne ja õpetlik.

Tiiu Leidsalu

Läänemaa nägemisvaegurite ühing

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments