3

Juuniküüditamine tõi hävingut kümnetele tuhandetele peredele

Mellide pere enne küüditamist Narvas.

Hiljuti lahkus meie hulgast Uno Mell, keda tundis vist küll peaaegu iga Lihula inimene – ta oli sidetehnika spetsialist, kaua aega jaoskonna juhataja ning ka üks sidetehnika kogujaid Karusele, kuhu loodi sidemuuseum.

Aga ehk ei tea paljud läänlased selle mehe karmist lapsepõlvest. Mell on üks neist paljudest, kelle pere küüditati 14. juunil 1941 Narvast. 14. juuni hommikul koputasid nende uksele neli meest. Uno oli siis üheteistkümne-, õde Helju kuueaastane. Nende isal Erichil ja ema Salmel olid Narvas väike kummitööstus, kus parandati jalgratta- ja autorehve ning valmistati kummist nukke. Isa oli osa võtnud Vabadussõjast ja kuulunud kaitseliitu.

Isa eraldati perest juba enne vagunitesse ajamist. Mehi loeti arreteerituteks ja nemad paigutati teise vagunisse. Ainult korra õnnestus Unol veel isa näha – see oli ühe peatuse ajal, mil lapsed vagunitest välja lasti. Isa oli siis saanud edasi anda 30 rubla ja paar singiviilu, teades, et pere oli vagunisse sattunud peaaegu rahata.

Isa viidi Sevurallagi. Ta mõisteti kümneks aastaks vangilaagrisse ning suri seal 15. veebruaril 1943 nälga nagu enamik saatuskaaslasi, keda ei hukatud. Isa saatusest sai Uno teada alles aastakümneid hiljem.

Uno ema ja õe sõit Siberisse kestis üle kuu, algul rongis, siis pargasel mööda Vasjugani jõge. Levis kõhutõbi ja lapsed hakkasid surema. Lõpuks jõuti Kamennõi külla. Kolhooside esimehed valisid endale töötajaid. Mellid – haige jalaga ema ja kaks last – sattusid kehva kolhoosi. Naised saadeti põlenud pinnasest kände välja juurima. Uno läks algul tööle ema eest.

Mellidel oli olnud kaasas isa riidega palistatud kasukas. Nad müüsid selle maha ja said kasuka raha eest osta ühe vene ahjuga toa majakes ja ämbritäie soolakapsaid. Selle maja joonistas Uno hiljem lastekodus olles mälu järgi üles.

Külas oli aga nälg, mis süvenes kevade saabudes. Surema hakkasid isegi kohalikud, küüditatutest rääkimata. 15. juulil suri Uno silme ees ema. Ta maeti ühte hauda ühe venelasega. Kirstudeks olid laudadest kastid, hauale sai märgiks vaid üks kaigas.

21. juulil suri Uno käte vahel ka õde. Ta oli veel hommikul kell 6 ajanud venna üles, et see tooks talle kusagilt suppi. Siis kaotas tüdruk meelemärkuse ja suri. Järgmisel päeval maeti õde koos teise eestlasega ilma puusärkideta ühte hauda. Uno kätte jäi ema pass, kuhu ta kirjutas muude sündmuste kõrvale ema ja õe surma.

Laste toidunorm oli 125 grammi leiba. Pärast ema ja õe kaotust kutsus kolhoosiesimees Uno enda juurde ja tegi selgeks, et poiss peab lastekodusse minema. Sinna jõudis Uno 1942. aasta septembris. See päästis poisi näljasurmast. Aipolovo lastekodus oli kokku 69 eestlast. Omavahel tohtis suhelda vaid vene keeles. Kuid lätlasi ja eestlasi kiusati. Olukord paranes alles pärast seda, kui üks turske eesti poiss oli põhikiusaja korralikult läbi klobinud.

1945. aastal sai Uno tööle Tomski-lähedasse piimafarmi. Eestisse jäänud vanaema ja vanaisa astusid samme Uno koju saamiseks. 5. veebruaril 1946. aastal jõudiski ta Eestisse. Narvast läbi sõites oli varemetes kodulinna nägemine Uno jälle masendusse viinud.

Kuid sealtpeale algas tema enda elu, mis esialgu oli väga raske. Eesti keelt rääkis Uno vaevaga ja venekeelsete sõnadega segamini. Lastekodus veedetud aastad olid tekitanud ka alaväärsuskompleksi, millest vabanemine polnud kerge. Kuid Uno oli visa ja sugulased aitasid. Elukutseks valis ta sideala ning õpingud viisid noormehe Moskva üleliidulisse kaugõppe sidetehnikumi. 1953. aastast sai Uno ja tema naise Lehti elukohaks Lihula. Siia jäädigi, siin sündisid lapsed, siin lõppes hiljuti paari elutee. Uno sai Lihulas teenekaks sidetöötajaks.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Postimees
Postimees

nüüd maksad ise külmale maale saatmise ka veel kinni ja see on nüüd dempkraatia.

see eest
see eest

küüditajad elavad siin koores ja rasvas ja elavad siiani

küüditajad
küüditajad

vast hakkavad juba põrgusse minema, sest aeg on käes, selle eest on nad oma järeltulijatele loonud kuldse tuleviku.

wpDiscuz