Erakonnad on presidendikandidaatide valimisega ettevaatlikud ning ka laiem avalikkus ei ole uue riigipea isiku peale veel tõsisemalt mõtlema hakanud.
Aprillis 2016 oli Eesti praegusega võrreldes hoopis teistsugune koht. Lapsed käisid koolis, restoranid olid avatud, samuti kaubanduskeskused. Toimusid kontserdid ja teatrietendused. Välismaale reisida oli lihtne ja populaarne. Kaitsemaski kandvat inimest märgates võis olla kindel, et tegu on Jaapani turistiga.
Riigikogus oli esindatud kuus erakonda viie asemel, lisaks kaheksa fraktsioonita saadikut. Siim Kallas pidas kõne, kus teatas, et kandideerib presidendiks. Presidendiks kandideerimise kavatsust Reformierakonna kandidaadina oli kinnitanud ka Marina Kaljurand, sama soov oli Urmas Paetil.
Aga muidugi oli palju sarnast – näiteks peaminister oli Reformierakonnast.
Aprillis 2021 omal initsiatiivil keegi end presidendikandidaadiks seadnud ei ole, keegi isegi ei oota, et peaministri erakond mõne kandidaadi välja käib. Õigupoolest on vaid üks poliitikaväline teadlane, Tarmo Soomere, öelnud vastuseks ajakirjaniku küsimusele, et kui pakutakse, siis ta on nõu
ei tea miks see samostit nii erutab, praeguses seisus see ju täiesti ükskõik – kriminaalid võimul , asi siis uus president ka kriminaal ei tule.
reisibüroosid on meil küllaga, kadrioru büroo tuleb likvideerida
Pole üldse välistatud, et tänane õudus-unenägu kestab edasi…..
Ära hirmuta!
Ehk saab kolme kuu pärast tõesti presidendi!
Üks ta kõik kes saab presidendiks, peaasi, et ei oleks mõni pahatahtlik ülbur “kaabude” seast.