Et saada aru, kus me praegu asume, tasub vaadata tagasi sellele, kuidas me siia saime.
Info hulk on ajas ainult kasvanud ning mingist hetkest muutub selles orienteerumine peaaegu võimatuks.
Aastasadu eksisteeris mudel, kus üks on info andja ning kõik ülejäänud info tarbijad. Areng toimus pelgalt mahu ja kvaliteedi tõusus. Käsikirjalistest raamatutest sai trükimasina leiutamisega esimene massilise info jagamise vorm. Järgmine hüpe toimus raadio tekkimisega ning sealt edasi ei võtnud enam kaua aega, kui leiutati televisioon. Kuigi inimeste hulk, kelleni ühest allikast antud info võis jõuda, kasvas nende arengutega hüppeliselt, ei muutunud sellest mudel, et üks annab infot ja ülejäänud tarbivad.
Info jagamise mudel muutus interneti tekkimise ja meediaformaadiks saamisega. Selle muutusega oleme me jätkuvalt info tarbijad, aga meist on saanud ka info andjad. Me kõik võime reageerida uudistele, jätta sinna oma kommentaare, anda hinnangu sisule või saata uudisele fotode, videote või tekstidena täiendust.
Nagu sellest kõigest oleks veel vähe, saame me igaüks avada oma uudistekanali, olgu selleks siis Facebooki leht, blogi või koguni täiemahuline uudisteportaal. Meil kõigil on selleks võimalus ning paljud on seda ka kasutanud. See aga seab meid ülejäänusid olukorda, kus meie ees on lugematu hulk meediakanaleid, mis kõik jagavad mingit infot ning sageli näevad ka üsna sarnased välja.
Aastakümneid oli olukord arusaadav – võtsime kätte ajalehe, tegime lahti raadio või telekanali ja teadsime, millise kvaliteediga info sealt meieni tuleb. Teadsime, et selle on kokku pannud professionaalsed ajakirjanikud, nad on teinud seda kindlatest põhimõtetest ja eetilistest tõekspidamistest lähtuvalt. See info oli tasakaalustatud ning pandud kokku laia teemaderingi kattes.
Nüüd vaatab meile internetis vastu sadu ja sadu uudisteportaale, videokanaleid, nõuandelehti ja muud ning kuigi nad võivad ju enda tegutsemispõhimõtete kohta midagi kirjutada, ei pruugi me osata hinnata, kas see vastab ka tõele.
Ühtemoodi uudisteportaalidena näevad seal välja hobi- ja kitsa valdkonna leheküljed, erakondade uudisteportaalid, maailmavaateportaalid, erialaekspertide või üksikisikute blogid ning propagandalehed, aga ka nalja- ja pilalehed. Sarnasest väljanägemisest hoolimata on nende sisu ometi erinev ning erinevad on ka sisu loomise põhimõtted ja loojate tõekspidamised. Kahjuks ei tule see erinevus esimese hetkega selgelt välja, kui me just ise täpselt ei tea, kes selle infokanali taga on.
Enam ei saa esimest ettejuhtuvat uudisteportaalina näivat lehte avades kindlad olla, et tegemist on professionaalse, tasakaalustatud ja korrektse ajakirjandusega. Selline olukord on pannud info kvaliteedi, tasakaalustatuse ja korrektsuse kontrollimise ülesande lugejale – peame tegema midagi, milleks meid seni õpetatud pole.
Peame oskama märgata, kes ühes või teises uudises räägib, peame oskama kontrollida, kas ta üldse päriselt eksisteerib, kas see, mida ta väidab, tegelikkuses toimus ja tõele vastab ning oskama paljusid muid nüansse kontrollida. See oskus ei tule üleöö.
Internet info- ja meediakanalina on meid saatnud juba mitu aastakümmet, kuid koroonaaeg ja sellega kaasa tulnud kaugtöö, kodukontor ja koduõpe on meid väga otsustavalt ja järsku sinna surunud ja seal elama pannud.
Saame meenutada möödunud kevadest lugusid, kus kampaania korras koguti selleks kõigeks arvuteid, kuna inimestel polnud neid lihtsalt piisavalt käes. Samuti mäletame lugusid sellest, kus kaugõppe korraldamiseks otsiti eri võimalusi ning mõnigi algklassiõpetaja korraldas tunni sotsiaalmeediaplatvormis, milles vanusepiiranguks 13 aastat. Samuti on kasvanud internetikelmuste osakaal, kuna inimesed on varasemast rohkem kohal keskkonnas, mille toimimispõhimõtteid nad väga põhjalikult ei tunne ega mõista hästi seal varitsevaid ohtusid.
Need on näited selle kohta, et vajame aega sealse keskkonnaga kohanemiseks ning turvalisust suurendavate oskuste kogumiseks.
Nagu eelnevalt öeldud, ei saa me infokanali väljanägemise põhjal enam öelda, kas seal olev sisu on kvaliteetne, korrektne ja tasakaalus. Väga erineva kvaliteediga sisu paistab välja ühtemoodi kvaliteetselt. Kõik see muutub aga veel keerulisemaks, kui jõuame sotsiaalmeediasse. Lugedes seal postitust mõne jagatud artikliga, ei näe me isegi mitte selle algallika välimust. Meile esitatakse artiklist pilt, pealkiri ja lakooniliselt allikas, millest see lugu pärineb. Peame selle olematu info pealt otsustama, kas me usume seda või mitte. Teema atraktiivsusest sõltuvalt kipuvad paljud pigem uskuma.
Kokkuvõtvalt – keskkond, kuhu meid kiirendatud tempost on suunatud, vajab harjumist ja kohanemist. Püüame seal jagatavat infot ise jõudumööda kontrollida ning veenduda, et sisu, mis meie tähelepanu köidab, oleks korrektne ja kvaliteetne. Kui me seda iga loetava materjali puhul teha ei jõua, siis teeme seda vähemalt lugude puhul, mida tahame teistega jagada.
Oma oskust eristada väärinfot tõelisest saab hinnata desinfotesti tehes. Eesti digiuuringute keskuse, riigikantselei ja Cybexer Technologies koostöös valminud test on nii eesti kui ka vene keeles kättesaadav veebilehel.