Eestis on ligi veerand miljonit kohanime ja ometi jääb neist väheks, sest uusi nimesid läheb vaja näiteks tänavale või bussipeatusele.
Kes otsustab, milline on parim nimi ja kuidas kohanime muuta saab? Nagu inimestele, nii on nimed määratud ka kohtadele. Nimed on nii haldus- ja asustusüksustel kui ka loodusobjektidel nagu järvedel, soodel ja jõgedel, aga ka ühistranspordipeatustel. Ka katastriüksuse nimi on kohanimi ning peab olema ühe küla piirides unikaalne, et vältida tarbetut segadust.
Olgugi et argielus ei mõtle me kohanimedele, puutume nendega siiski kogu aeg kokku. Just kohanimed võimaldavad meil maastikul ja linnaruumis orienteeruda. Ka politsei, kiirabi ja päästeamet orienteeruvad kohanimede järgi. Kohanime abil leiavad tee ka toidukuller, taksojuht ja kaugelt külla sõitnud sõber. Seega on kohanimedel tunduvalt olulisem roll, kui esmapilgul paistab.
Kuidas nimesid pannakse?
Kes otsustab, millise nime saab endale üks või teine objekt? Vastus on, et nii kohalik omavalitsus, valitsus kui ka riigihalduse minister. Kohalikud omavalitsused määravad nimed kohtadele, mis asuvad nende territooriumil – tänavatele, väljakutele, ühistranspordipeatustele, parkidele ja katastriüksustele. Kõige rohkem tuleb omavalitsustel ette ühistranspordipeatustele nimede määramist, kuid uusarendustes peavad omavalitsused panema ka uusi tänavanimesid.
Maaomanikul on samuti võimalik nimede määramisel kaasa rääkida. Näiteks saab omanik algatada katastriüksuse nime muutmise, esitades omavalitsusele avalduse. Kui maaomaniku pakutud nimi on sobiv ja vastab nõuetele, määrab omavalitsus maaüksusele soovitud nime.
Valitsus määrab nimed linnadele ja valdadele, kuid seda väga tihti ette ei tule. Viimase näite võib tuua 2017. aastal toimunud haldusreformist, mille tulemusena tekkisid kaardile mõned täiesti uued nimed, näiteks Lääneranna, Põhja-Sakala, Mulgi, Järva, Põhja-Pärnumaa ja Setomaa valla nimed. Olgugi et nimede määramine on valitsuse ainupädevuses, on siin oluline roll ka kohanimenõukogul, kes valitsust ja riigihalduse ministrit kohanimeküsimustes nõustab.
Riigihalduse minister määrab nimed küladele, alevikele, alevitele ja vallasisestele linnadele. Ka seda ei tule tihti ette. Samas on olnud juhtumeid, kus soovitakse endisi külanimesid taastada. Viimane selline juhtum pärineb Põlvamaalt, kus sooviti taastada Erastvere küla oma endistes piirides. Ent endise külanime taastamisega kaoks kaardilt omapärane Soodoma küla nimi, millest on kohanimede mitmekesisuse mõttes kahju. Sellest tulenevalt tegi kohanimenõukogu Kanepi vallale ettepaneku muuta Tartu–Võru maanteelt ajaloolise Soodoma popsiküla talude poole suunduv teelõik Soodoma teeks. Kanepi vald oli ettepanekuga päri ja nii säilib omapärane kohanimi ka edaspidi.
Riigihalduse minister võib anda nõusoleku võõrkeelseteks kohanimedeks, kuid tugineb sel juhul kohanimenõukogu arvamusele. Millised on võõrkeelsed kohanimed Eestis? Võõrkeelseid nimesid kannavad mõned pargid, näiteks on Narvas Sutthoffi park, Tallinnas Cederhelmi, Charlottentali ja Löwenruh’ pargid.
Kuidas nime muuta saab?
Kohanimede muutmist ei tule just tihti ette. Kui selleks tekib siiski vajadus, siis enamjaolt sellepärast, et kohanimed ei ole seadusega kooskõlas. Viimasel ajal on ekspertidele ja ajakirjandusele pakkunud kõneainet Narvas punavõimu eest võidelnute nime kandvad tänavanimed, mille muutmise protsessiga on tehtud algust.
Küllaltki ulatuslik nimede muutmine toimus pärast 2017. aastal toimunud haldusreformi, kui oli vaja muuta hulk külanimesid, sest muidu oleks ühinenud omavalitsustesse sattunud mitu samanimelist küla. Mis sellest halba oleks, võime ju küsida. Ega polekski suurt lugu, kui samanimelised paigad asuksid näiteks Läänemaal ja Võrumaal. Mitusada kilomeetrit on vahel ja niisama lihtsalt nimekaimu juurde juba ei eksi. Kui aga ühenimelised paigad asuvad samas omavalitsuses, võib see tekitada üksjagu segadust.
Nii võib Eestis ringi sõites silmata mitmeid külanimesid mitu korda, ent erinevates omavalitsustes. Riikliku kohanimeregistri andmetel on meil näiteks 12 Vanamõisa küla, kümme Mäeküla, seitse Mõisaküla ja Tammiku küla, kuus korda võib kohata Metsküla nime.
Kui on aga soov muuta mõnda juba pikalt kasutusel olnud kohanime, tuleb samuti küsida riigihalduse ministri nõusolekut. Näiteks nimetas Pärnu linn riigihalduse ministri nõusolekul 2018. aastal Rüütli platsi ümber Iseseisvuse väljakuks. Ministrilt ja kohanimenõukogult arvamuse küsimine on vajalik selleks, et kaitsta just ajaloolisi kohanimesid, ent ka selleks, et vältida nimemuudatusi, mis tehakse hetkeemotsiooni ajel.
Pariis ja Nuustaku
Olgugi et Pariis tundub olevat kaugel, võime siiski üllatuda, sest meie kohanimemaastik on piisavalt omapärane ja huvitav. Nõnda võib Eesti kaardilt leida Pariisi küla, Moldova küla, Norra küla, Rootsi küla, Soome küla ja Läti küla, kusjuures viimaseid on Eestis isegi kaks. Kuigi räägitakse, et lätlastel ei ole ühtegi saart, kannab Lätisaare nime üks soosaar Põlvamaal Labassaarõ soos.
Omapäraseid nimesid võib leida veelgi. Teadupoolest asuvad Haapsalus Aafrika rand, Neidude tänav ja Pjotr Tšaikovski puiestee. Mööda ei saa vaadata ka Läänemaale iseloomulikest rootsikeelsetest rööpnimedest nagu näiteks Gambyn, Dirslätt ja Birkas.
Ida-Virumaal asuvad aga Aa küla ning Siidisuka ja Outokumpu tänav, Räpina vallas matkates võib jõuda Meeste mäe jalamile ja Rakveres saab jalutada Palermo linnaosas. Eestis ringi liikudes tasub silmad lahti hoida.
Kohanimed popkultuuris
Kohanimed on andnud palju inspiratsiooni muusikutele. Näiteks kuuluvad Raimond Valgre loomingusse „Aegviidu valss”, „Narva valss”, „Pärnu ballaad”, „Pühapäev Kadriorus” ja paljude lemmik „Saaremaa valss”. Voldemar Kuslap on tuntuks laulnud Heldur Karmo kirjutatud „Mustamäe valsi”. Kes meist ei oleks kuulnud räppar Nublu ja Gameboy Tetrise hitti Narvast „Für Oksana”, samuti on Nublu sulest ilmunud „Kloogarannas”, milles saavad tähelepanu Keila linn ja Lääne-Harju vallas asuvad paigad. Kalamaja on muusikasse kirjutatud hiphopiansambli DVPH looga „Kalamaja kogemus”. Ott Leplandi suust kõlab Hendrik Sal-Salleri kirjutatud „Läbi öise Tallinna”. Tallinnale ja tegelikult ka Tartule pööras oma loos „Ma olen Tartu” tähelepanu ka alternatiivrokki viljelenud ansambel Paha Polly.
Kohanimede olulisus ning kogukonnatunnetus paistab üha enam silma ka tänavapildis, sest peaaegu iga päev võib kohata inimesi, kel seljas mõnd kohanime kandev pusa.
Timo Torm, rahandusministeeriumi kohanimeekspert
Kohanimed peavad jääma. Ei retsidele.