Vanema põlvkonna metsamehed: Eesti metsades toimuvad rüüsteraied

Lääne Elu avaldab täismahus vanema põlvkonna metsameeste avaliku pöördumine
Eesti Vabariigi riigikogu ja valitsuse poole.

Meie, allakirjutanud, oleme aastakümneid töötanud metsade kasvatajate, hooldajate ning korraldajatena. Tunneme Eestimaa metsi läbi ja lõhki, meie tööks on olnud nii metsade raieküpsuse hindamine kui looduskeskkonnana säilitamine, oleme metsades töötanud, hinganud, maganud ja elanud suure osa oma elust. Oleme juba vanad, kuid metsade vanuse kõrval siiski alles poisikesed. Tänu sellele teame, et tagasi minevikku pole vaja minna – mõelda tuleb tulevikule.

Käesolevaga avaldame sügavat muret Eestimaa metsade jätkusuutmatu ning ebaõige kasutuse üle, mida toetab Eesti riik ning teostavad mõned suurettevõtted ja mis peab silmas ainult lühiajalisi ning rahalisi eesmärke. Sel moel jätkates ei ole meie järeltulevatel põlvedel enam metsi, mis oleksid terviklikud ökoloogilised kooslused. Olukord on juba praegu äärmiselt halb ning samal moel jätkates seisame peatselt silmitsi metsade hävimisega või muutumisega puupõldudeks. Armastame end nimetada looduslähedaseks rahvaks, kes oskab kogu rahvale kuuluvate loodusvaradega hoolivalt ümber käia, kuid Eesti metsades tegelikult toimuv naerab selle täielikult välja.

Tuletame Eestimaa avalikkusele meelde, et Eestimaa metsad on meie rahva ühine vara ning nende pärandamine meie tulevastele põlvedele meie ühine kohus.
Mets on elamisväärse elukeskkonna alus, mis peaks olema keskkonda suhtumise prioriteet. Mets ei ole ainult puude kogum, vaid suur ja keeruline süsteem. Mets võimaldab hüvesid, mille hulka kuulub ka majanduskeskkonna toetamine ja seda mitte ainult puidu realiseerimine kaudu.

Me pole avaliku elu tegelased ning me ei esinda ühtegi poliitilist jõudu ega kellegi majandushuvi. Meis räägib ainult meie isiklik sügav mure, mis on võrsunud meie pikaajalisest kogemustest ja teadmistest. Järgnevalt on ära toodud meie hinnang olukorrale ning ettepanekud olukorra muutmiseks.

Me teame väga hästi ning oleme nõus, et üks osa metsandusest on metsa raiumine. Raiumisest saadav tulu toob jõukust kogu riigile ning ühiskonnale. Ent metsade majandamisel on oluline, et see oleks võimalik mitte ainult meil, vaid ka meie lastel ning lastelastel ning et oleks tagatud metsade säilumine tervikliku ökosüsteemina ja elu toetava tervisliku ning harjumuspäraselt meeldiva elukeskkonnana.

Eestimaa metsade teadliku ja pikaajaliselt kavandatud majandamise algus ulatub enam kui 200 aasta taha. Rahvusliku metsakorralduse sünnist on möödunud 100 aastat. Vaatamata suurele traditsioonide, kogemuste ja teadmiste kaasavarale oleme jõudnud olukorda, kus 1995. aastal vastu võetud Säästva arengu seadust ei täideta ning metsade sihipäratu ja hetkekasumile suunatud majandamine on muutunud valdavaks lähenemisviisiks.

Alates 1998. aastal vastu võetud Metsaseadusest on muudetud riikliku metsapoliitika suunavaks normiks see, et raie seaduslikkus sõltub üksiku puistu tunnustest ja metsaomaniku lühiajalisest eesmärgist, samal ajal kui metsade pikaajalisi funktsioone ning ruumilise paiknemise mitmekesisust ei arvestata. Äärmiselt liberaalse majanduspoliitika rakendamine loodusvarade kasutamisel on naeruvääristanud eelnevate põlvkondade kogemusliku teadmise, ei arvesta ökoloogia põhitõdedega ning on madaldanud metsanduse kui loodusteadusliku distsipliini puiduvarumise ja logistika korralduseks. Metsamajanduse efektiivsus, mille sisuks on läbi sajandite olnud tõhusus metsade tagavara ja toogivõime suurendamiseks, on taandatud puiduvarumisele võimalikult odavaid võtteid kasutades.

Meie metsadele sobimatute masinate kasutuselevõtt, kontsentreeritud lageraied, hooldusraiete asjatundmatu iseloom ning metsamajanduse pikaajalise kavandamise prügikasti saatmine on paari viimase aastakümne metsanduse märksõnad, mistõttu on metsandus vaimselt mandunud. Samas manipuleeritakse avalikkusega ning jäetakse mulje, et metsade üleraiete vastu seisavad looduskauged linnanoored või hulluksläinud looduskaitsjad. Ent ka meie näeme täpselt samu murekohti, mis nemad ja paljud teised: Eesti metsasid majandatakse mitte tulevikku ja tervikut silmas pidades, vaid ahnelt, kiirelt ja hetkekasumi eesmärgil.

Meie jaoks on äärmiselt häiriv Riigimetsa Majandamise Keskuse strateegia, mis on avalikult sõnastanud enda põhimõtteks olla “rahamasin”. Leiame, et see on kaasa toonud Eesti metsade rüüsteraied: raiutakse liiga palju, lageraiete kõrval on unustatud teised raieliigid, raievanused on põhjendamatult alandatud, raiesihitust eiratakse, lageraielankide suuruspiirangud on kaotatud, raiestikud loetakse uunenenuks liitusaega eirates − ja nii edasi. Sellise suhtumise aluseks on metsa nägemine mitte tervikliku ökosüsteemina, vaid pelgalt kohana, mis peab tooma sisse kiiresti ja palju raha. Meil ei räägita enam metsast, vaid “puidust” − ökosüsteemist on saanud tooraine.

Muidugi võib öelda, et me oleme endisaegsed ning käes on moodsad ajad. Me ei vaidlegi, et uuenenud tehnoloogia võimaldab nii mõndagi teha teistmoodi. Küll aga ütleb meie kogemus, et loodusseadused ei sõltu inimeste soovidest ning seda ei väära ükski Exceli tabel. Seetõttu on täiesti põhjendamatu viimastel aastatel raiemahtude järsk ning kohati kuni kolmekordne suurendamine: Eesti aladel on jätkusuutlikuks raiemahuks lõppraietel 3 tm/ha aastas, kuid riigimetsas on see järsku tõstetud 5 tm/ha peale ning juriidilistel isikute erametsades ületab see koguni 10 tm/ha kohta. Jutud järjest suuremast juurdekasvust on eksitavad, sest lõppraietest saadud puidukoguse jagamisel raiutud puistute vanusega on lihtne veenduda, et tegelik puiduvaru keskmine suurenemine jääb teoreetilisele paljukiidetud juurdekasvule kõvasti alla.

Oleme seisukohal, et metsade tasakaalustatud ja jätkusuutliku majandamise taastamiseks on vajalik:

• Eesti metsasektori ühe suurema huvide konflikti lahendamiseks lahutada vastukäivad funktsioonid nii riigi- kui erametsade majandamisel ning tagada metsakorralduse sõltumatus.

• Reorganiseerida RMK selliselt, et riigimetsa raietest tulu saamine oleks lahutatud metsakasvatusest ja raiete planeerimisest. Kuna RMK eelarve sõltub sellest, kui suure raiemahu RMK ise riigimetsadesse kavandab, siis asutusele suurema tulu saamiseks on raied kavandatud ühtlasest kasutusest suuremana ning tuleviku arvel. Ka RMK töötajad on tunnistanud, et tulevikus raiemahud riigimetsas hakkavad kindlasti langema, sest vanade puistute pindala väheneb.

• Metsandusliku teadus- ja haridussüsteemi reformimisel on strateegiliselt oluline mõista metsaökosüsteemi terviklikkust ja tema toimimist, tegelikku rolli looduses ning elukeskkonna toetajana ning sellest lähtuvalt kohelda teda parimal moel, teades, et ökosüsteemid vaesuvad. Edu saavutamiseks tuleb kaasata teisi distsipliine (majandus, geograafia, bioloogia, ökoloogia, sotsiaalteadused jt) ning suurendada tuleb koostööd erinevate ülikoolide vahel.

• Metsateadus ja -haridussüsteem peab olema finantseeritud riigieelarvest ning ei tohi olla sõltuv raietest saadavast tulust. Vastasel juhul sõltuvad teadlased otseselt rahalisest toetusest ja seega ei saa nad olla objektiivsed.

• Taastada arvestuslangi arvutusmetoodika, seades eesmärgiks metsade ühtlase kasutuse, nagu see on olnud peaaegu sada aastat. Arvestuslank tuleb taaskehtestada ka erametsades (nt alates 20 ha metsamaast).

• Koostöös metsaökoloogidega töötada välja optimaalsed raieringid majandus-metsadele, mis on aluseks arvestuslangi arvutamiseks;

• Tagada RMK valduses olevate metsade kui riigivara avalik ja süstemaatiline ning sõltumatu hindamine.

• Viia läbi sõltumatu audit statistilisele metsainventuurile (SMI). Ei saa pidada õigeks, et kogu riigi metsandusstatistika on ilma igasuguse kontrolli võimaluseta sisuliselt ühe isiku valduses.

• Luua õiguslikud mehhanismid metsamaadega spekuleerimise tõkestamiseks. Suur osa Eestis raiutud puidust on raiutud kinnistutelt, mis kas meelituste või pettusega on metsaomanikelt kätte saadud ning mis lühikese aja jooksul raiutakse lihtsalt tühjaks. Sellise laastamise vältimiseks on teistes riikides kasutatud erinevaid meetmeid, sh praktikat, et pärast metsamaa müüki kehtestatakse teatud kestvusega raiemoratoorium.

• Metsanduse osas tuleb hakata täitma planeerimisseadust, sätestades piirangud lähtuvalt ökoloogilisest paradigmast. Planeerimisseaduses on sätestatud, et maakonnaplaneeringuga tuleb määratleda üldised kasutustingimused väärtuslike maastike ja looduskoosluste säilimiseks, puhke- ja virgestusaladele ning rohevõrgustiku toimimise tagamiseks. Seadus sätestab, et üldplaneeringuga tuleb määrata kitsendused, mis täpsustavad rohevõrgustiku toimimist ning puhke- ja virgestusalade kasutamist; seada tingimused rohealade, maastike ja looduskoosluste kaitseks ja kasutamiseks; ning asula või ehitiste kaitseks tuleb seada piirangud ka lageraielangi suurusele ja raievanusele;

• Kehtestada regulatsioon, mis tagaks lõppraiete mahu viimise kestlikule tasemele (keskmiselt 3 tm/ha aastas majandatava metsamaa kohta) ning ajutiselt ka alla selle, et Eesti metsad saaks taastuda senistest üleraietest. Seega oleme sisukohal, et Eesti metsade jätkusuutlik üldraiemaht ei saa ületada 8 miljonit tm/aastas.

• Kehtestada regulatsioon, mis tagaks, et metsade majandamine kohanduks metsa ökosüsteemiga, arvestataks looduse rütmidega ning et raie- ja veo-tehnika ei kahjustaks metsa. Keelata kevad-suvised raied nii riigi- kui era-metsades.

• Eesti metsandus peab olema orienteeritud metsade teaduslikult tõendatud jätkusuutlikule arengule. Koos looduse reegleid arvestava heaperemeheliku kasutusega kindlustama kriitiliste varude idee realiseerimise vastavalt Säästva arengu seadusele. Kriitiliste varude rakendamise idee on kliimaneutraalse elukorralduse üks juhtprintsiipe.

• Rahvusvahelises suhtluses taastada sidemed Euroopa eesrindlike metsamajanduslike riikide metsateadlaste ja ökoloogidega.

• Loobuda Skandinaavia monotoonse metsamajanduse eeskujudest, mis muudavad metsad järjest liigivaesemaks.

• Tuleb lõpetada suhtumine, et väljaspool kaitsealasid olevad metsad on peamiselt ekspluatatsioonilise tähtsusega ja ette nähtud „rahvamajanduse puiduvajaduse pidevaks rahuldamiseks“. Ajal, mil meile metsandust õpetati ja mil me ise metsanduses töötasime, ei olnud Eestis selliseid metsi, sest Eesti metsade muud funktsioonid olid samamoodi olulised ning puitu varuti neid arvestades.

• Kõike eeltoodut rakendades on võimalik taastada metsamehe mainet, mille on ära lörtsinud lühiajalisele kasumile keskendunud raiepoliitika. Metsamehe hea nimi on olnud eesti rahva mälus läbi aegade ja põlvkondade. Kui metsamehe maine paraneb, on ka noori, kellel on huvi metsateaduse vastu ning kellele õpetada metsade jätkusuutlikku ja loodussõbralikku kasvatamist, hoidmist ja kasutamist.
Kordame veel kord üle, et meie pöördumise ajendiks on sügav mure Eestimaa metsade tuleviku pärast.

Pöördumisele on alla kirjutanud:

Henn Alton, Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi metsavalve osakonna juhataja 1966 – 1988

Toomas Frey, Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Istituudi laboratooriumi juhataja, Keskkonna Ministeeriumi minister 1961 – 1991

Leo Filippov, Saaremaa Metsamajandi, Sõrve metskonna metsaülem 1974 – 1986

Raivo Helm, Rakvere Metsamajandi peametsaülem 1971 – 1992

Mart Herman, Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi Keila – Joa metskonna metsa- ülem, Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi kaitsealade osakonna juhata-ja 1968 – 1990

Kaupo Ilmet, Valgamaa Metsamajandi Aakre metskonna metsaülem, Jõgeva Metsa-majanduse Tehnikumi direktor, Kaarepere Metsakatsejaama direktor, Eesti Metsa-seltsi president, Elistvere Loomapargi rajaja 1955 – 1997

Maie Jeeser, Hiiumaa Metsamajandi looduskaitse rajooniinspektor 1968 – 1991

Heino Kasesalu, Järvsalja Õppe- ja Katsemetsamajandi direktor 1964 – 1998

Vello Keppart, Kaarepere Metsakatsejaama arboreetumi juhataja, Luua Metsandus-kooli kutseõpetaja 1983 – 2015

Enno Kuldkepp, Valgamaa Metsamajandi Sangaste metskonna metsaülem, Järva-maa Metsamajandi peametsaülem, Elva Metsamajandi direktor 1972 – 1991

Koit Latik, Kohtla-Järve Rohelise Vööndi Metsamajandi Sonda metskonna metsa-ülem, Läänemaa Metsamajandi peametsaülem 1969 – 1994

Lembit Maamets, Eesti Metsakorralduskeskuse taksaator, osakonnajuhataja 1982-2003

Henn Pärn, Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi Harku metskonna metsaülem, Tallinna Botaanikaaia teadur 1962 – 1999

Aleksander Sinimäe, Suure-Jaani Metsamajandi Põltsamaa metskonna metsaülem, Luua metsakooli direktor, Tudu Metsamajandi Uljaste metskonna metsaülem 1954 – 1987

Ants Teder, Räpina Metsamajandi metsakaitse ja -valve insener, Põlva metskonna metsaülem 1965 – 1996

Toivo Vahar, Läänemaa Metsamajandi metsakasvatuse insener, Saaremaa Metsa-majandi peametsaülem, direktor 1966 – 1991

……. ja paljude vanema põlvkonna metsameeste nimel sündinud pöördumine, kes teatud põhjustel ei soovi oma nime avaldada.