Eesti turismiäri kaardipaki jagab koroonakriis otsutavalt ringi, kuid võrreldes naabritega on meil vähemalt üks kõva trump peaaegu käes.
Arvestades seda, et turism on meie kandi riikide majandustele ligikaudu sama oluline kui põllumajandus ja metsandus kokku ning koroonakriis on just seda sektorit kõige valusamalt tabanud, siis on kummaline, kui vähe kohtab, võrreldes näiteks maasikakasvatusega, arutelu turismivaldkonna kohanemise ja konkurentsivõime üle. Turismiga tegelevad ettevõtted ja teenindussektor laiemalt on aga olnud paindlikud ka seekord, tõsi maksumaksja olulise abiga.
Eesti ja teiste Baltimaade turismile on palga- ja muudest toetustest olnud veel olulisemaks toeks ühiskondade võimekus viiruse levik tulemuslikult maha suruda.
Oleme ka Euroopas üldiselt taanduva epideemia kontekstis üks väga turvaline ja piirangutest vaba saareke. Baltimaad moodustasid Euroopa esimese reisimulli. Näib, et see on aidanud raskustes turismiteenuste pakkujatel Baltimaades omavahel liikuma hakanud reisijate abil kõige hullemast pääseda. Aga võimalik, et erandlikul viirusevabadusel on pikaajalisemgi mõju kui vaid üheks suveks.
Igal juhul on Eesti pealinnas ja tähtsamates suvituslinnades liikudes pikemata selge, et eriti soomlased ja lätlased on kohal. Samamoodi võib igaüks, kes juunis-juulis Riiga, Jurmalasse, Palangasse või Vilniusesse sattunud, kinnitada, et eestlasi kohtab seal väga palju. Kindlasti võib selline poolsunduslik regionaalne turism turul omamoodi kaarte ringi mängida.
Kui meenutada 10 aasta tagust ülemaailmset suurt rahanduskriisi, siis tollal pani majanduslik kitsikus soomlasi kaugemate sihtkohtade asemel Tallinna eelistama ja andis sellega Eesti majandusele tugeva positiivse arengutõuke. Samamoodi viis alkoholi- ja autokütuse aktsiisi kiire tõstmine eestlased mõne aasta eest massiivselt Lätti. Aga lisaks odavale laevapiletile või odavale alkoholile leidsid tollases trendis kulgenud reisijad lähedastest sihtkohtadest ka muid väärtusi, mille pärast on reise uuesti ja uuesti korratud.
Teenusepakkujate konkurents on sellel suvel eelkõige just eestlaste vaatenurgast laiendanud lähiturismi valikuid. Kas ikka on mõtet minna Pärnusse, kui sama raha eest saab palju kauem suvitada paarsada kilomeetrit lõuna pool? Raske öelda, kas käitumismustrid muutuvad, aga eeldused on olemas.
Leedu riik hakkab sügisest turistidele hüvitama kolmandat hotelliööd. Riia on teinud linnale vaimuka ja ilmselt eduka Eestisse suunatud turunduskampaania. Seda, et kodumaal on tore puhata, tuletab Eesti riik oma inimestele meelde oluliselt vähem silmatorkava kampaaniaga.
Eesti kui turismisihtkoha turundajate kätte on poolkogemata siiski langenud palju võimsam instrument. Autoralli maailmameistrivõistluste etapp Lõuna-Eestis (seda sündmust tahtsid endale ka lätlased) on tõeline hõbekuul. Kui nakkuse leviku näitajad alla jäävad, siis on ralli korraldajate ja Eesti turismisektori ühine proovikivi ja vastutus seda mitte metsa lasta.
Kõige tähtsam on, et septembri alguses suure võistluse pärast Tartus ja Otepääl – ning muidugi ka Tallinnas, sest kuidas nad Eesti ühendatuse eripärasid arvestades ilma Tallinnata ikka pääsevad – mitmeid päevi ja öid veetvad turistid saaksid kogemuse, mis tooks nad meie juurde tagasi ka ilma ralli maailmameistrivõistlusteta. See tähendab, et hinnatase, teenuste kvaliteet, avalik turvalisus, külalislahkus ja miski Eesti omapära, mida keegi ju selgitada ei mõista, peavad jätma kestvalt köitva mulje.
Paraku on juba näha, et võime saada kuulsust ootamatult kalli sihtkohana. Nõudlus kujundab küll hinnad, kuid meie ebaefektiivse turu juures võib ühekordne hinnahüpe omakorda aastateks nõudluse kujundada. Ega midagi muud teha ole, kui loota, et enamik majutuse pakkujatest omab pikemat vaadet kui üks kuu.
Ja veel tahaks paluda, et Eesti politsei tagaks autospordifännide seaduskuulekuse ilma massiivse karistamiseta. Kindla peale on meie politsei selleks võimeline, ühelt poolt turvalisust luues, aga teiselt poolt ka Eesti mainet hoides ja kujundades.
