Harilik sibul on meie toidulaual umbes sama asendamatu kui kartul ja porgandki, ning tipp- ehk seemnesibulast kasvatada on teda tõepoolest ka üsna kerge. Seda võib maha panna ainult natuke – suvise rohelise sibula saamiseks –, kuid ka juba rohkem, kui soovime saada mugulsibulaid hoidistamiseks, söögitegemiseks või üle talve säilitamiseks.
Sibul vajab kasvamiseks täispäikselist kohta ning kena ja kobedat huumusrikast maad. Mina kasvatan teda koos teiste juurviljadega teises viljavaheldusringis, mis tähendab, et tipin sibulad umbes 5–7sentimeetriste vahedega neisse peenardesse, kus eelmisel aastal kasvasid värskelt sõnnikut saanuna erinevad kapsad või kõrvitsalised. On aiapidajaid, kes ka sibulapeenra alla annavad sügisel või varakevadel sõnnikut, sest tegelikult sibulale lämmastik meeldib üsna hästi. Aga mina pole enda maa peal selleks vajadust näinud, sest kapsastest ja suvikõrvitsatest mulda alles jäänud lämmastikust on minu sibulatele piisanud väga hästi, nad kasvavad mul siin pigem liiga suured kui liiga väikesed.
