0

Anvas Samost: kas eriolukorda haldas paremini Eesti või Soome?

Anvar Samost. Foto: erakogu
Anvar Samost. Foto: erakogu

Paljud valitsused on märtsis ja aprillis pidanud piirama inimeste vabadusi ja õigusi ning kriisis hakkama saamine on poliitikute jaoks kujunenud ootamatuks testiks.

Eesti on poolteist kuud olnud eriolukorras. Hiinast teadmata moel alguse saanud ja üle maailma levinud viiruse tõrjumiseks on kehtinud olulised piirangud liikumis-, kogunemis- ja ettevõtlusvabadusele. Nüüd on nakkuse levik pidurdunud ja valitsus asunud piiranguid maha võtma. Kui põhjendatud keelud on olnud? Milline on olnud tulemuslikkus? Kas eriolukorda juhtinud peaminister Jüri Ratas ja valitsus on teinud õigeid valikuid?

Veel on nendele küsimustele keeruline vastata, sest puudub piisav info viiruse, nakatunute arvu, nakkuse leviku ja haiguse kohta – mitte üksnes Eestis, vaid üldse. Küll saame võrrelda sarnaste ühiskondade reaktsioone ja tegevusi, nii-öelda mõõta end nende vastu.

Paljud maailma maad võrdlevad oma valitsuste tegevusi Rootsiga. Rootsi on, vähemalt Euroopas, eriline, sest nende tervishoiukriisi igapäevane juhtimine on olnud meditsiiniametnike käes ning kehtestatud piirangud tagasihoidlikud, samas haigestumiste arv ja surmad miljoni inimese kohta muude põhjamaade taustal praeguse seisuga kõrged.

Aga just seetõttu, et Rootsi liigub sedavõrd ainulaadset rada, mille põhjendatust saaks ammendavalt hinnata alles aasta möödudes, ei taha Eestit Rootsiga võrdlema hakata. Võib öelda üht: Eesti on piirangute vähese ulatuse poolest mõnevõrra rohkem Rootsi sarnane kui enamik Euroopa maid.

Lihtsam on Eestit võrrelda Soomega, sest kogu kriisi areng kahes riigis on kulgenud lausa hämmastava sünkroonsusega ja Soome on viimased 30 aastat paljudes küsimustes etaloniks sobinud.

Selgelt on ka Eestit ja Soomet hinnates ajaline distants veel väike ja lahe kummalgi kaldal on mingite otsuste juures eksitud, aga üllatuslikult tundub praegu, et seis on Eesti kasuks.

Eesti alustas viletsamast positsioonist, sest meil tekkis märtsi alguses kriitiline nakkuskolle Saaremaal. Eriolukorrani jõudmine kulges erinevates õigusruumides, kus Soomes oli parlamendi roll suurem, kuid mõlemas riigis valitsus kõhkles ja otsis ränga valiku tegemiseks kindlust ja juriidilist selgust.

Esimene suur praktilist lahendamist nõudev suur ülesanne oli maskide ja isikukaitsevahendite hankimine. Varud olid Soomes suuremad, kuid uute kaitsevahendite saamine läks esialgu võrreldavalt konarlikult. Ka Eesti ametnikud komistasid riivamisi suurhankest kerget raha otsinud avantüristide otsa, kuid lepinguid nendega ei sõlmitud ja raha üle ei kantud. Soomes läks halvemini.

Praeguseks on kaks Soome riigi ebaõnnestunud maskihanke partnerit vahi all, sealne hanke eest vastutanud tippametnik vallandatud ning kogu lugu tuletab osaliste, võtete ja visuaali poolest meelde pigem 1990. aastate postsovetlikku ruumi kui põhjamaist läbipaistvat ja kindlakäelist bürokraatiat.

Kui Eesti sulges nakkuse kiire leviku ohvriks langenud Saaremaa (ja sama hooga muud saared) kiirelt, siis Soomes samasugust nakkuskollet ei olnud. Kuna aga alguses hakkasid nakkuse leviku näitajad kiiresti kasvama pealinna regioonis, siis otsustas Sanna Marini valitsus hoopis Helsingi muust Soomest ära lõigata. Selle otsuse realiseerimiseni jõuti aga alles pärast seda, kui sajad tuhanded inimesed olid haiguse jalust üle maa suvilatesse pagenud.

Pärast paari nädalat Uusimaa piiride teetõketel dokumentide kontrolli said Soome poliitikud aru, et piirangul pole praktilist mõtet ning lisaks on see ilmselt põhiseadusega vastuolus.

Eestis võib samasugune proportsionaalsuse küsimus olemas olla Hiiumaa, Vormsi ja veel mõne väiksema saare suhtes, kuid Saare- ja Muhumaa eraldamine teenis ilmselgelt tervishoiu huve.

Veel ebamäärasemalt on Soome valitsus teostuse, põhjendatuse ja kommunikatsiooni poolest talitanud piiriülese reisijaliikluse piiramisel. Hetkest, kui valitsus ütles välja, et Soome suunduvatele laevadele enam reisijaid ei lubata, kuni keelu tegeliku realiseerimiseni kulus nädal, mille ajal oli olukord segane. Pärast keelu rakendamist on aga lisaks välisriikide kodanike Soome tulekule de facto võimatuks muudetud Soome enda kodanike kodumaale tagasipöördumine – kui mitte arvestada võimalust kasutada väga harva lennuühendust või sõita väga pikk tee läbi Põhja-Rootsi. De jure võib see põhiseadusega kooskõlas olla, aga…

Eesti valitsuse kõige kaheldavama põhjendatusega samm on seni olnud piirangute leevendamise faasis ootamatu näomaskide kohustuse sisseviimise kavandamine. Soome valitsus on siin olnud selge joonega ning lasknud ametnikel teha teaduspõhise valiku.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz