Aasta 2008 kriis tõi käibele ning kinnistas õigekeelsussõnaraamatusse uudissõna masu (ÕS: argi majandussurutis. Masu+aeg).
Mulle tundub suupärane ning sisuliselt põhjendatud kutsuda tänavu puhkenud majanduskriisi kosuks (koroonaviiruse tekitatud majandussurutis) või cosuks (Covid-19 tekitatud surutis).
Cosu mõjub võõrapäraselt, aga sisult täpsemalt. Sõna kosu on eestipärane, aga sel on tähendus juba olemas (ÕS: murdes vana lagunenud ese. Maja+kosu, vankri+kosu.) Muidugi saab „kosule” anda uue tähenduse nii, nagu kirjanik Ain Kaalep andis sajandi alguses juba aegade hämarusse vajunud sõnale „lõimumine” uue tähenduse vastena sõnale „integratsioon”. Ent nagu osutas teiste seas Facebookis Tallinna ülikooli eesti keele professor Reili Argus: „Minul seostub „kosu” paraku kohe sõnaga kosuma ehk kasvama.”
Tsensuur vohab LEs ikka hoolega. Tundub sedapsi, et konstruktiivne kriitika on mõnelegi vastuvõetamatu ning kahepalgelisus on täitsa aktsepteeritav. Ega see nõrga poliitilise “kolumnisti” roolis joomist ja kinnimätsimist olematuks tee. Kommunaaluudiste toimetus peaks ikka arenema, mitte taandarenema:)