1

Eriolukord Matsalus – kolm väikest, kaks suurt, Zorro ja Zlatan Ibrahimović

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Janar Sõber (vasakult), Markus, Sander, Nele ja Liisbet peavad eriolukorras viiekesi koduseinte vahel hakkama saama. Foto: Nele Sõber
Janar Sõber (vasakult), Markus, Sander, Nele ja Liisbet peavad eriolukorras viiekesi koduseinte vahel hakkama saama. Foto: Nele Sõber

Matsalu külas elava maadlustreeneri Janar Sõbra pere elu on eriolukord kõvasti muutnud – tööd ei ole või tuleb seda teha kodus, kolm last on e-õppel ja kutsikas Zorro käib veebikoolis.

„Mis ma ikka teen – passin kodus ja kirjutan magistritööd,” ütleb Sõber neljapäeva, 19. märtsi hommikul, kui helistan ja küsin, kuidas tal läheb.

Sõber ise on jalavigastuse pärast kodune juba poolteist nädalat, tema keskkonnaametnikust abikaasa Nele töötab kodus neljandat päeva. Väiksemad lapsed, Liisbeti ja Sanderi, kes käivad Lihula gümnaasiumis, jätsid vanemad koju juba reedel, kui kool oli viimast päeva avatud. Pere kolmas laps – Pärnu Koidula gümnaasiumi 10. klassi poiss Markus – jõudis bussiga reede õhtul.

Just sel päeval anti teada esimestest Pärnu nakatunutest. Kui ema poisile Lihulasse bussi vastu läks, et perele ka harjumuspärane nädala toiduvaru osta, oli vaatepilt päris jahmatav – tualettpaberi- ja tatrahullus oli kauplusest üle käinud ning saia-leivariiulil haigutas tühjus. Kogu elukorraldus oli päeva pealt pea peale pööratud. Äkitselt oli kõik teisiti – koolid kinni, lapsed kodus, maadlustreenerist pereisa tööta ja kontorirotist pereemast saanud usin kodukontorirott. Iganädalase rahvatantsuga oli samuti ühel pool. Aprillis pidi Nele sõitma Soome, Janar Bakuusse Euroopa meistrivõistlustele. „Sellest on küll kahju, et sinna ei saa,” ütleb Janar südame põhjast. Sellest ka, et Nelel oli 9. märtsil sünnipäev ja Markusel 12. märtsil, mis jäid pereringis pidamata.

„Eurovision jääb ka ära,” ohkab Sõber. „Seda me oleme ikka alati vaadanud!”

Sõbra käe all treenis 40 last pisikestest põnnidest abiturientideni – trennid esmaspäevast reedeni igal õhtul, iga nädalavahetus võistlused, koosolekud Lääneranna volikogu liikme ja hariduskomisjoni esimehena, treenerite koolitused Tallinnas. Pereema Nele startis igal hommikul enne kella kaheksat – nooremad lapsed kooli, ise Penijõele tööle, kella nelja paiku kontorist koju.

Markus Sõber õpib matemaatikat. Foto: Nele Sõber

Seitsmendat päeva pead-jalad koos elamise kohta ütleb Sõber, et tegelikult pole neil häda midagi. „Ainult uni läheb kole vara ära, kell kuus. See on see, et ei väsi ära,” kahetseb Sõber. Et aega mitte raisku lasta, istubki ta igal hommikul kell kuus arvuti taha ja kirjutab Tartu ülikooli koolikorralduse eriala magistritööd, neli-viis tundi jutti. „Mina tõusen veidi enne seitset,” ütleb Nele, kellel samuti tuleb nüüd kodus töötada. Lapsed magavad kauem – üheksa-kümneni. „Ja kus lapsed praegu on?” uurin. „Koolis!” teatab Sõber reipalt. „Koolis” tähendab teisel korrusel, õpikute-vihikute ja arvuti-mobiilide taga.

Üheksa-aastasel Liisbetil on tegelikult lausa vedanud – tal ei tohiks veel Facebooki olla, ja ega ole ka, aga Messengeri ta sai. Õpetajaga suhtlemine – iga päev 10–15ni ja 18–20ni – käib sealtkaudu, sest paljukiidetud e-kool jooksis esmaspäeval kokku, Messenger aga toimib, on kiirem ja tõhusam. Matemaatikas peaks Liisbetil olema käsil korrutustabel.

Intervjuu ajal käib tüdruk kolm korda nõu küsimas, sest eesti keeles on saabunud ülesanne – „Kass Tirka unenägu”: pane komad –, aga vanemad annavad intervjuud. Solvunud laps läheb minema, paneb iga koma täpselt õigesse kohta ega vaja enam elu lõpuni mitte kellegi abi.

9. klassi poiss Sander käib vahepeal küsimas, kas ta saaks printida.
Sõber räägib, et Liisbeti klaveritunniks pandi klaveri juurde statiiv ja selle otsa telefon, et õpetaja näeks ja kuuleks, mida laps klaveri taga teeb. „Eks ta vähe konarlik oli,” naerab Nele Sõber. Klaveritunni otseülekanded aga sunnivad ka teisi pereliikmeid tähelepanelikkusele ja korrale – ei saa ju lugupeetud klaveripedagoogi silme alla elutuppa sisse sadada pidžaamas, kohvikruus käes.

Üheksa-aastane Liisbet harjutab klaverit. Foto: Nele Sõber

15aastase Sanderi ja 17aastase Markuse kooliasjadega on vanemad vähem kursis. Kui Liisbet tegeleb ainetega tunni kaupa – tund matemaatikat, tund eesti keelt –, siis suuremad päeva kaupa, iga päev uus aine. „Vist oli poistel nii,” ütleb Sõber. „Aga võibolla ei olnud ka. Eks see süsteem neil alles kujuneb välja.”

Et lapsed rumalaks jääks, seda Sõber ei karda, meenutades oma kooliaega – Tartu Hugo Treffneri gümnaasium, kus tema käis, läks põlema. „Elektrit ei olnud pool aastat, õppisime nii, et tund kestis 20 minutit, et valget aega ära kasutada,” ütleb Sõber. Nagu toona, püsib ka praegu kõik usalduse peal – kas õpid või ei õpi, pead reeglitest kinni või ei pea. Kes petab, see petab iseennast.

„Eriolukord on paras usalduse proovikivi,” ütleb Sõber.

Kaugõppele pidi jääma ka koer Zorro – viiekuune labrador. Kui varem käis Nele Sõber Zorroga iga nädal Pärnus koertekoolis, siis nüüd tuleb teisiti hakkama saada – ega siis kutsika haridustee saa eriolukorras pooleli jääda. Zorro õpetajagi paneb uued trikid veebi ja Sõber õpetab need õue peal või toas Zorrole selgeks.

Üürike rahuhetk – Zorro ja Zlatan. Foto: Nele Sõber

„Täna õppisime lamamist ja seda, et toitu ei tohi võtta enne, kui on lubatud,” ütleb Sõber. Imelik küll, aga Zorrole („Retriiver,” ütleb Janar. „Ei ole retriiver, labrador on,” ütleb Nele.) näib koduõpe sobivat – õpetus hakkavat tükk maad kergemini külge kui päriskoolis Pärnus. Koera õpetamine ja temaga jalutamine on omamoodi trenni eest. „Meil on see viie-kuuekilomeetrine ring Keemule ja tagasi,” ütleb Nele. Et Janar alles paraneva jala pärast pikka maad käia ei saa, on temal abiks kummilint ja käepidemetega rull – sobivat korraga nii mudilasele kui ka olümpiavõitjale, kui osata nendega ümber käia. Sõber treenerina oskab.

„Mingis mõttes oli meie kukkumine isegi pehmem. Me elame maal, lähedal pole naabreid ega aktiivset seltsielu, millest peaks loobuma,” ütleb Janar Sõber. Samas – eriolukord mõjub, tahes või tahtmata. „Eile käisin esimest korda inimeste hulgas Lihulas poes, täitsa imelik oli,” ütleb Sõber. „Tundsin, et ei julge kellelegi teregi öelda. Väga veider tunne.”
Tered said siiski öeldud ja toit ostetud, kuigi… „Me käimegi harva poes, ostame nädala varu korraga,” ütleb Sõber. Aga eriolukorras viieliikmelisele perele kärutäit kaupa ostes tundis ta end taas imelikult – nagu oleks ostupaanikas. „Kohe täitsa piinlik oli,” tunnistab Sõber. Vetsupaberivaru oli õnneks olemas, nii et see häbi jäi sel korral ära. Silma jäid Lihula kohta ebaharilikud kaks politseiautot ja undav kiirabimasin.

Eriolukord paneb märkama ja planeerima. Varem – kui tuli automaati pakk, lähed, käid ära. Nüüd lihtsalt heast peast ei käi, ühitad poe- või apteegiskäiguga. Miski ei ole enam iseenesestmõistetav. Pakk, muide, on tõesti tulemas, Hiinast. Tellitud juba ammu-ammu enne koroonapaanikat, telefonividin lapsele. „Ja nüüd murran ma pead, et mis ma siis teen, kui ta tuleb. Kas pistan viina sisse paki või ainult vidina või kuumutan, et desinfitseerida,” naerab Janar Sõber. Vidin vidinaks ja Hiina Hiinaks, aga esmaspäeval telliti Apollost raamatuid.

Toitu kulub kodus olles rohkem – see neetud ahvatlus külmkapi vahet käia! „No ja mingid isud tekivad. Kaua sa seda putru ikka sööd, tahaks pitsat ja õlut,” naerab Sõber. Kui juhe magistritöö taga kokku jookseb, hakkab ta süüa tegema. „Olen lugenud, et selline pead-jalad koos elamine kammib lõpuks sassi, aga ma ei tea – meil ruumi on, kui tahad, lähed õue, maakoht ju. Ei maksa üle ka dramatiseerida. See asi ei ole nii hull!” Üks, mis aitab – vähem uudised. „Vaatame „Aktuaalset kaamerat” ja uudistevoogu ei jälgi. Alguses oli huvitav, aga see väsitab ära,” ütleb Janar Sõber. Üks reegel on: iga päev tund aega õues.

Aga pere kass Zlatan Ibrahimović, kuidas tema kriisiajal hakkama saab? Zlatanist ei ole me sõnagi rääkinud, ja täitsa ilmaasjata. Alustada tulnuks just temast, sest soliidses eas Ibrahimovićil on kogemused. Tema on eriolukorda stoilise rahuga talunud kuude kaupa – vaese Zlatani eriolukord, kriis ja koroona on koer!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Vaenlane
Vaenlane

Kas see ei ole mitte promo tulevikuks ?
Kui mitmel perel on mõlemad vanemad tööta, see ei paku huvi. Aga üldist joont arvestades pole siin imestada midagi. Kurb.

wpDiscuz