Haapsalu põhikooli 8.c klassi õpilase Miia Kripsi kõne Eesti vabariigi aastapäeva tähistamisel Lossiplatsil.
Oleme täna kogunenud siia, et tähistada Eesti Vabariigi 102.sünnipäeva. See number on küllalt suur, aga need aastad on lennanud linnutiivul. Nende 102 aasta sees oli meil, eestlastel väga raske aeg, kui olime Nõukogude okupatsiooni all.
Tahtsime oma riiki, võitlesime selle nimel ning lõpuks ka saime iseseisvaks Eesti Vabariigiks. Mäletan selgelt seda hetke, mil vanatädi mullejutustas, milline oli elu Eestis mitukümmend aastat tagasi.
Eesti on küll väike riik, aga oleme olnud üksteise suhtes toetavad ja hoolivad ning tänu sellele on toimunud suuri üritusi, mis jäävad meie hinge igaveseks. Laulu- ja tantsupeo ajal tulevad eestlased kokku, et koos laulda ning tantsida. Lauluja tantsu kaudu jutustavad inimesed lugusid Eesti ajaloost.
Sooviksin ajas tagasi rännata ja tänada kõiki neid, kes Eesti eest võitlesid, kuid hukkusid. Oleme valanud pisaraid ning kaotanud palju olulisi inimesi, kuid me oleme sellest välja tulnud. Hoidsime pea püsti ka kõige raskematel hetkedel.
Olen väga õnnelik, et sündisin eestlasena. Olla üks osa rahvast, kelle riik on vaba – see on midagi erilist ja üllast. Kui mõtleme ajas tagasi hetkeni, mil Eesti ei olnud iseseisev riik, tekib küsimus, kas meie vanavanemad teadsid, et kunagi võib tulla see päev, kui Eesti saab iseseisvaks? Paarkümmend aastat hiljem tuli aeg, mil meid küüditati ning viidi kodumaalt ära kaugele. See oli väga kurb ja emotsionaalselt raske aeg. See oli reaalsus, millega tuli leppida.
Nüüd oleme õppinud, et peame kokku hoidma, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Hoolime oma riigist, just nagu ema hoolib oma lapsest.
Meie, noorem põlvkond, ei tea päris täpselt, mida tähendab sõna iseseisvus. Jah, me teame, et Eesti riik on iseseisev, kuid me ei oska hinnata selle väärtust.
Kõigil inimestel on päevarutiin, kuid kas oleme korraks maha istunud ja mõelnud, kui ilus elu meil on.Aga mis saab siis, kui see ilu ükskord otsa saab? Räägime, et elukvaliteet võiks olla parem, kuid mõelgem nüüd, kas oleme ise midagi teinud, et seda muuta või istume päevad läbi toas, oleme arvuti taga ning sööme rämpstoitu?
Head kuulajad!
Olgem õnnelikud selle üle, mis meil on. Oleme üksteise suhtes sõbralikud ja vastutulelikud. Hoiame oma riiki, rahvast ja kultuuri. Meenutame ja mälestame neid inimesi, kes on meie hulgast lahkunud.
Nagu ütles Lennart Meri: Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele.
Ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva!
Muidugi ei ole kaugeltki Eestis kõik korras aga inimesel on võimalus võtta vastutus ja midagi ära teha. Paraku ei saa kõik aru, et virisedes tuleb neil teha kahte asja – viriseda ja elada. Mina isiklikult eelistan elada ja nautida meie kaunist Eestit.
PS. Lumi tuli maha, nautige seda.
Kommentaator Postimees kuulub vist EKRE ridadesse.
Väga hea kõne! Õige suhtumine 🙂
Mis ma tahan noorele süütule? preilile nüüd üteldagi…
Mitte munnigi meil pole.. M
Minu jaoks jäi see kirjutis natuke lahjaks.
Tundub, et mõisahärrade propaganda on oma töö hästi teinud kui “vaba” kodanik orjamentaliteelsusest üllitise kirjutab.
Tunnen sulle kaasa. Tõsta pea ja anna oma panus elusse – siin, Eestimaal.
Palun minge siit vastikust riigist siis minema kui kõik nii sitt on. Piirid on lahti ja vabadus valida mis aga paljukiidetud nõukaajal puudus. Tehke midagi asjalikku ja ärge vinguge. Elagu Eesti !
Kui ennem küüditas mõukogude süsteem siis nüüd minge ja küüditage ennast ise . igati mõistlik lähenemine. Eelmisel aastal ulatus läänemaa majandusküüditatute hulk üle 300, sellele lisandub veel hädatapule viidud laste arv ehk abortidid ja sostsiaaldepressioon (suidsiidid ja surnuksjoonute arv) … Nii et töö kiire ja korralik
Kaheksanda klassi tüdruk on ka targem, kui siinsed kommijad! Masendav!
Jah, kardulakoored juba on….Unistame edasi…
kus kohast see riik sul vaba on. Kas õpetaja pole koolis rääkinud et Võõrväed on endiselt sees – nii nagu ka nõuka ajal nimetame neid rahu hoidjateks ja kaitsjateks. Kui ennem olid püssitorud lääne suunas siis nüüd ida suunas. 80% seadusandlusest tuleb moskva asemel nüüd brüsselist.
Riigi geograafilise asukoha tõttu olid, on ja saavad olema Eestis alati mingid väed. On rõõm tõdeda, et täna on Eestis meie sõprade väeüksused, kelle oleme ise siia kutsunud ning kes lahkuksid otsekohe, kui me seda sooviksime.
nõuka ajal sõjaväes olles rääkis politruk ka meile lugusid rahvaste sõprusest ja helgest tulevikust. ja kõik väed kes eesti territooriumil olid olid meile sõbrad. Peale väljaõppe läbimist saadeti sind afkanistaani või tsernoobolisse,
Enamik arukaid inimesi sai ju aru, et toonane poliitpropaganda oli selge ajupesu. Muidugi leidus ka isikuid, kes lihtsameelsusest või kasu saamise ootuses sellega kaasa läksid.
kas tõesti on tänapäeval veel arvajaid kes mõtlevad et tänapäeval enam poliitpropagandat ei tehtagi või 🙂 Enamus arukaid inimesi istus siis partekomitees ja istuvad sela seni ajani 🙂
Ikka kisub niiväga nõuka ülistuse poole? saad sa aru, et need kaks POLE VÕRRELDAVAD?
Iraak soovis mõini aeg tagasi, et liitlasväed lahkuks. Liitlased ei olnud sellega nõus. Nüüd muidugi pole kuulda olnud mis sellest soovist saanud on.
Tee, palun, asjad endale selgeks. Õpetaja koolis ei õpeta asju, mida ei ole. Meie riigis ei ole võõrvägesid, meie riigis on liitlasväed. Ja see on hästi! Võõrvägedega oli aga halvasti, väga halvasti.