Eelmisel aastal, nagu tegelikult ka kogu viimase kümnendi jooksul, on Eesti majanduskasvu peamine vedaja olnud IT-sektor. Kas see jääb nii ka edaspidi?
Eesti majanduse kõige kõlavam edulugu on olnud infotehnoloogia. E-riik, X-tee ja digiallkiri on muutnud inimeste igapäevaelu mugavamaks, kuid IT tähtsust kinnitavad ka numbrid. 2018. aastal andis programmeerimise ja IT konsultatsioonide tegevusala 4,1 protsenti kogu Eesti majanduse lisandväärtusest. Euroopa Liidu riikide võrdluses oli see kõrgem ainult Iirimaal (4,8%), kus soodne maksukeskkond on ligi meelitanud suuri internetihiide, nagu Google, Facebook ja LinkedIn. Keskmiselt oli IT-sektori panus EL riikide majandusse tagasihoidlik 2,7 protsenti. Eestis on see sektor teiste riikidega võrreldes ka väga kiiresti kasvanud. Võrreldes 2008. aastaga on programmeerimise tegevusala osatähtsus majanduses rohkem kui kahekordistunud.
Lisaks Rumeeniale on IT-sektori panus majanduskasvu ja lisandväärtuse tõus olnud märkimisväärne ka Bulgaarias ning veel mitmeski Ida-Euroopa riigis. Kuidas selgitada, et just Euroopa Liidu vaesematest riikidest on saanud tõelised IT-tiigrid? Kõige lihtsam põhjus on ilmselt see, et kogu ülejäänud ettevõtlussektor Rumeenias, Bulgaarias, kuid ka Eestis, panustab väärtusloomesse tagasihoidlikult. Kui 2018. aasta seisuga oli lisandväärtus töötaja kohta Eestis kaks korda väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt, siis Rumeenias kolm ja Bulgaarias lausa neli korda väiksem. Sellel taustal on IT-sektoril lihtne särada. Teisalt tähendab IT-sektori suur osatähtsus ja märkimisväärselt kõrgem lisandväärtus, et ühe majanduse sees suudetakse n-ö „keeta paksemat suppi”, mis viitab sellele, et kallite IT teenuste turg ei ole vaid kohalik tellija. Tõepoolest on ka Eestis IT-sektori viimaste aastate edu taustaks olnud just teenuste edukas eksport.
Ent miks on Eesti, Bulgaaria või Rumeenia pakutavad IT teenused maailmamastaabis konkurentsivõimelised? Põhjus peitub palgatasemes. Hoolimata asjaolust, et programmeerimistöö keskmine palk küünib Eestis juba 3000 euro lähedale, tuleb näiteks Rootsis sama töö eest maksta ligi 4500 eurot. Füüsiliste kaupadega võrreldes on IT teenuste piiriülene müük oluliselt lihtsam, ja palju inimtööjõutunde nõudev „tootmisprotsess” otsib selleks soodsaima koha.
Sellest lähtuvalt tekib ka küsimus, kui kaua võime Eesti IT-sektori eduloost rääkida? Mullu oli just IT peamine Eesti majanduskasvu vedaja. Eesti keskmine palk on kasvanud aastas keskeltläbi 7-8 protsenti. Kindlasti ei ole IT-sektori senise tähelennu jätkumine tõusvate palkade juures kindel. Seda ilmestab mõne IT-ettevõtja vali retoorika – mis muuseas meenutab omaaegseid tööstureid –, et kui maksude abil tööjõu hinda alla ei tooda, viiakse tegevus mujale. Eesti majandusarengut silmas pidades tundub tööjõu allahindluse nõudmise asemel viljakama ideena seada fookus äri lisandväärtuse tõstmisele.
Kui suur on tegelikult IT-sektori lisandväärtus Eesti majandusele? Ostame ju tohutute summade eest riist- ja tarkvara, ning viime välja reklaamiraha. Kui nüüd üritada ühte võrrandisse panna need tegurid, siis milline see bilanss välja kukuks.
Kahtlusi on, et nii nagu muudes majandusharudes ka IT-st teenivad peamiselt need kes toodavad valdkonna tehnoloogiat. Tänapäeva tehnoloogiakeskse ühiskonna tavalised seaduspärasused.