Erkki Bahovski: tempel mällu igaveseks

Jutt sellest, et halvasti öeldud sõnad jäävad vaid sõnadeks ja et aeg-ajalt peabki krõbedalt ütlema, on paraku vale.

Pärnu kultuuriklubis Tempel toimunu näitab selgelt, et sõnadega asi ei piirdu. Nimelt kogunes grupp EKRElasi 26. septembril Templi ette, et pildistada inimesi, kes olid tulnud vaatama ameerika lesbilise poetessi Emily Dickinsoni eluloofilmi „Metsikud ööd Emily seltsis”. EKRE polnud rahul ka sellega, et Pärnu linnavalitsus toetab Templit, kus peeti LGBT+ filmifestivali Festheart, mille raames linastus ka Dickinsoni elust rääkiv film. Filmi ennast oli saabunud vaatama vaid kolm inimest, sest ilmselt oli EKRE kihutustöö Templi vastu olnud piisav.

Aga ikkagi – mida peaks mõtlema ja tundma, kui keegi sind kinno minnes  pildistab? Fotod olla küll lõpuks kustutatud, aga ülima tõenäosusega ei jää see viimaseks korraks. Füüsilise turvatunde kadumisele lisaks võib pildistamisele järgneda ahistamiskampaania sotsiaalmeedias, kus kinokülastaja pilt pannakse üles teatud gruppidesse parastamiseks. Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Oleks ebaõiglane ja analüütiliselt vale süüdistada vägivaldsema õhustiku tekkes üksnes EKREt. Ülima tõenäosusega muutus Eesti avalik ruum vägivaldsemaks selle sajandi alguses, kui jõuliselt hakkas juuri ajama veebiajakirjandus ja koos sellega tulid ka anonüümsed kommentaarid. Ent loodetud kollektiivse aju asemel saime näha hoopis avaliku peldikuseina teket. Hagu andsid sellele ka parteikontorid, kes konkurente teadlikult anonüümse kommentaariumi kaudu mustasid.

Siis astusid mängu juba Facebook ja teised sotsiaalmeediakanalid. Anonüümsed kommentaarid muutusid nimelisteks, kuid sisu läks tegelikult vängemaks. Facebookis leidub ka anonüümseid kommenteerijaid, kuid 2019. aastaks on olukord selline, et oma näo ja nimega halvasti ütlemine on muutunud tavaliseks. See, mis veel kümmekond aastat tagasi ei olnud normaalne, on muutunud meile igapäevaseks.

Jah, ma tean, et EKRE toetajad viitaksid nüüd Reformierakonna ja teistegi poliitikute väljaütlemistele. Tõepoolest, mul polegi kavas neid õigustada, kuid nende väljaütlemised on vaid kivike selles avaliku õhustiku halvenemise müüris, mis kerkib järjest kõrgemale.

Anonüümsetest kommentaaridest on alguse saanud avaliku ruumi ahenemine. Avalik ruum on midagi sellist, kus võib vaielda meie riiki puudutavate küsimuste üle ilma, et peaks kartma enda turvalisuse pärast. Nii on see ka teistes riikides – avalikus ruumis lahendatakse poliitilised vaidlused, peetakse valimised ja arutatakse tulevikuküsimusi.

Paraku leiab avaliku ruumi ahenemine aset ka teistes riikides. CNN teatab näiteks Briti naispoliitikute ahistamisest. Seda eriti pärast Brexiti referendumit 2016. aastal. Asi ei piirdunud ainult ahistamisega, 2016. aastal mõrvati valijatega kohtumisel leiboristlik naispoliitik Jo Cox. See oli esimene kord pärast 1990. aastat, kui tapeti Briti parlamendiliige (siis oli mõrva taga IRA).

Nüüdseks aga ei pea olema isegi homoseksuaal, et oma turvalisuse pärast karta. Piisab homofilmi vaatamisest avalikus kohas. Vähemuste ja nende toetajate väljalülitamine poliitilisest diskursusest teenib selgelt EKRE poliitilisi huve. Jutt ei käi üksnes turvalisusest, jutt käib tegelikult põhimõttest – sa ei saa enam avalikus ruumis osaleda, sest sa oled selline ega ole võimeline seda olukorda muutma. Homoseksuaalid, noored (meenutagem reaktsioone kliimastreikidele) mustanahalised  jne ei muutu, sest nad ei saa ennast muuta. Jah, noored kasvavad suured, aga peale tulevad uued noored. Juba nende välimus, iga või sättumus välistab nende avalikus ruumis olemise võimaluse. Aga need, kellel pole vähimatki nende vastu, peavad paremaks vaikida.

Senine avaliku ruumi vägivaldsemaks muutumise loogika näitab, et eskaleerumine jätkub. Pärast pildistamist võtab mõni juba rinnust kinni. Ning siis tulevad juba muud nähtused. Mõrvad, ümberkasvatuslaagrid ja mõnikord ka genotsiid mingi rahvaosa vastu. Äkki ma liialdan? Võibolla, aga kui keegi oleks mulle 2000. aastal öelnud, et lesbilise luuletaja eluloofilmi vaatama minek võib 19 aastat hiljem Eestis probleemiks kujuneda, poleks ma seda uskunud.

Mõrvad leiavad „lihtsamini” aset olukorras, kus avaliku ruumi ahenemine on juba toimunud ja kus sotsiaalmeedias käib üksteise tümitamine. Oktoobri algul toimus Kuopios mõõgarünnak, milles hukkus ukrainlanna. Iseloomulik oli, mis toimus mõnes Eesti sotsiaalmeediagrupis – kohe hakati sõimama moslemeid, ent pärast seda, kui selgus, et ründaja oli Soome päritolu, valitses vaikus. Tundub, et soomlase mõõga läbi hukkuda on kuidagi aktsepteeritavam. Sõnadele järgnevad teod. Seda nii meil kui ka mujal.