Pensionireformi ja riigieelarve kõrval on Eesti majanduse üheks aktuaalseks probleemiks väliskaubandus. Tõenäoliselt hakkame 2019. aasta teises pooles nägema ekspordi laiapõhjalisemat langust. Negatiivse uudisfooni kõrval maailmamajanduse kohta viitab sellele tööstusettevõtete pessimistlik vaade tulevikule. Sesoonselt kohandatud andmetel oli Eesti tööstussektori ettevõtete majanduslik kindlustunne viimati nii madal 2010. aastal. Täpsemalt põhjustab seda hirm tööta jäämise ees. Kuigi siiani on ettevõtete tootmismahud olnud veel küllalt kõrged, siis uusi tellimusi, eriti just ekspordiks, on laekunud napilt. Tööstusettevõtete negatiivne vaade klapib hästi kokku olukorraga meie peamiste kaubanduspartnerite juures. Nii Soome, Rootsi kui ka Saksamaa tööstusettevõtete kindlustunne on olnud languses juba 2018. a algusest saadik, kuigi niivõrd madalale tasemele kui Eestis pole indeksid seal veel kukkunud.
Kuid kust on taoline pessimismilaine alguse saanud? Leviva ebakindluse jäljed viivad Euroopa tööstussektori keskpunkti, Saksamaale. Saksamaa enda tööstustoodang on languses juba 2018. aasta keskpaigast. Mida aeg edasi, seda enam hakkavad sealsed mured üle kanduma ka teistesse riikidesse. Tõsisemaid raskusi on sealse majanduse nõrkus põhjustanud viimasel ajal Soomele, kelle jaoks on Saksamaa kõige olulisem kaubanduspartner. Kui 2018. aasta II kvartalis eksportis Soome Saksamaale kaupu peaaegu 3 miljardi euro väärtuses, siis selle aasta II kvartalis kõigest 2,4 miljardi eest ehk peaaegu viiendiku võrra vähem. Arvestades Soome tööstusettevõtete jalajälge Eestis läbi tütarettevõtete ja allhankijate võrgustiku, näeme selle tulemusi peagi ka siin.
Saksamaa probleemide koondnimetaja on siiski Saksa majandus ise. Et ekspordi osatähtsus SKTst küündib niivõrd suures riigis 50 protsendi lähedale, on harukordne. Võrdluseks piirdub ekspordi panus Itaalias ja Prantsusmaal umbes 30, USAs vaid 12 protsendiga kogu majanduses loodud lisandväärtusest. Kaubandussõdade ja protektsionismi ajastu ei ole sellise majandusmudeli jaoks soodne keskkond. Impordinõudlust pärsib ebakindlus tuleviku ees, kuid ka majanduslik natsionalism. Milleks tuua sisse kallist Saksa kaupa – näiteks autosid –, kui ka kodumaine toodang ajab asja ära.
Hea näitena on juba mitu aastat Eesti ekspordikasvu kiirendanud kaupade asemel hoopis teenuste müük välisresidentidele. Eriti edukas on selles vallas olnud IT-sektor. IT-teenused jäävad tugeva ekspordipotentsiaaliga haruks ka edaspidi – nende vastu on kaubandustõkete seadmine keeruline.
