Balti kett paiskas Eesti, Läti ja Leedu ürituse rahvusvahelise meedia esiuudiseks. 1989. aasta 23. augustil ühendasid kuni kaks miljonit inimest käed põhja-lõuna suunalises inimketis, et märkida 50 aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi paktist – Hitleri ja Stalini kokkulepe, mis jagas nende vahel Ida- ja Kesk-Euroopa ja määras Balti riigid aastakümneteks laastava ja jõhkra välisokupatsiooni alla.
See ühendas kolme riiki, mis jagasid Nõukogude okupatsiooni ajal ühist saatust, kuid vähe muud. See on jäänud tänaseni inspiratsiooniallikaks – demokraatiat nõudvad meeleavaldajad Hongkongis kavandavad oma inimahela kujul demonstratsiooni sel reedel. Aga sellel oli veel üks mõju.
Elasin 1989. aastal Prahas. Poolas, Ungaris ja isegi Nõukogude Liidus olid asjad sõnavabaduse, massimeeleavalduste, tõeliste valimiste saavutamise ja kommunistide võimu- ja jõukusemonopoli lammutamisega pea peale pöördumas. Seevastu toonases Tšehhoslovakkias oli 1968. aasta Nõukogude Liidu juhitud sissetung poliitika sügavkülma asetanud ja kõikjale tungiv ning kättemaksuhimuline salapolitseiriik tagas sellise olukorra püsimise.
Olin 23. augustil sõpradel külas. BBC uudistesaates oli esikohal Balti kett. Me olime kõik haaratud. Balti üritus ei olnud mulle võõras. Ma teadsin käputäiest endiselt tegutsevatest saatkondadest välismaa pealinnades, mis hoidsid de jure riiklust riikidele, mis näisid olevat maailmakaardilt haihtunud. Ma teadsin Nõukogude aja massiküüditamistest, juutide ja teiste hävitamisest palju lühema natside okupatsiooni ajal, rahvuskultuuri hävitamisest ja Nõukogude Liidust pärit migrante kohalikele eelistava diskrimineeriva eluasemepoliitika põhjustatud aeglasest genotsiidist.
Samuti teadsin ma opositsiooni ja iseseisvusmeelsete meeleolude hämmastavast taassünnist viimase aasta jooksul. Elu rikkuva karistuse tõi kaasa isegi üksnes vanade sõjaeelsete rahvuslippude omamine. Ja siin teleris olid Eesti sinimustvalged, Läti punavalgepunased ja Leedu kollarohepunased lipud, lehvimas kartmatult sõiduteedel kilomeeter kilomeetri järel.
Minu sõprade mõtted mõlkusid millelgi muul. „Nad on nii ilusad ja nii vaprad,” ütles Marta. Ta oli isegi üsna vapper, asetades ohtu oma töökoha allkirjade kogumisega opositsiooni petitsioonile „Několik vět” („Paar lauset”). Minuga – ohtliku väliskorrespondendiga – sõbrustamine oli samuti vapper. Nende noorte tütarde haridusvõimalused võinuks alatiseks nurjata mõne bürokraadi üks sulepeatõmme. Repressioonid võinuks tabada ka džässansamblit, mida tema abikaasa Ondřej ametliku muusikasfääri äärealadel vedas.
Aga Tšehhoslovakkia võimude kiuslikel repressioonidel olid piirid. Isegi Stalini valitsemisaja kõrgpunktis ei sisaldanud need ida pool piiri aset leidnud massirepressioonide tunnuseid. Teie laste haridus võis kannatada saada, kuid neid ei oleks teilt ära võetud. Te võisite saada läbi pekstud, kuid surmaga lõppenud vahejuhtumid olid haruldased. 1977. aastal ülekuulamisel surnud filosoof Jan Patočka juhtum oli hirmuäratav just sellepärast, et see oli nii ebatavaline. Kontrastina sellele nõudis vastupanu Balti riikides või ükskõik kus mujal Nõukogude otsese okupatsiooni all olevatel aladel teistsugust vapruse taset.
Ja see oli tšehhide jaoks piinlik. 1989. aasta revolutsioonidel oli palju põhjusi: rahulolematus tagurlikkuse, bürokraatia ja isolatsiooniga, põlgus Kremli pukki pandud dinosaurusrežiimidega, raev mineviku kuritegude pärast ja palju muudki. Tšehhide puhul aga oli mängus veel üks tegur.
Riigi jaoks, mis oli kunagi üks Kesk-Euroopa haritumaid, demokraatlikumaid ja industrialiseeritumaid osi, oli häbiväärne olla sabassörkija, keda pandi ühte patta Hoxha Albaania ja Ceaușescu Rumeeniaga. Tšehhid ja slovakid vihkasid seda. Sellepärast järgnesid nad Balti ketile mööda rada, mille olid maha märkinud kolm väikest ja vaprat riiki, mis jõudsid sinna esimesena.
