0

Kairit Olenko: sport on muutnud mind iseseisvaks ja tugevaks

Lääne Elu

info@le.ee

Kairit Olenko võitis 2009. aastal kolm kulda Taipei kurtide olümpial. Seee oli tema eesmärk ja unistus, mille täitumist ootas ta kuus aastat. Tairo Lutter / Õhtuleht / Scanpix
Kairit Olenko võitis 2009. aastal kolm kulda Taipei kurtide olümpial. Seee oli tema eesmärk ja unistus, mille täitumist ootas ta kuus aastat. Tairo Lutter / Õhtuleht / Scanpix

Kaks aastat tagasi augustis otsustas kergejõustiklane Kairit Olenko, et pärast viit kurtide olümpiamängude kuldmedalit, meistritiitleid ja maailmarekordit riputab ta naelikud varna ja jätab tippsportlase elu selja taha.

Intervjuus räägib Olenko, miks ta lõpetas ning kuidas ta ühel hetkel võttis eesmärgiks olümpiakullad võita ja seda seejärel ka tegi.

Milline sa olid lapsena? Kas olid juba siis sportlik?

Minu ema sõnul olen sünnist peale olnud tugev tüdruk. Tulin perre kolmanda lapsena, olen pesamuna. Spordiga hakkasin tegelema juba Porkuni koolis õppides, kergejõustikuga alustasin natukene hiljem. 1997. aastal astusin Tallinna Heleni kooli, kus minu sportlasekarjäär pihta hakkaski. Kurdid treenerid Sergei Matvijenko ja Merike Mändsoo kutsusid mind kergejõustikutrenni. Nad pakkusid, et kui käin korralikult trennis, siis saan sõita Soome kurtide kergejõustiku maavõistlustele. Olin põnevil.

Lapsena unistasin võrkpalluriks saamisest nagu mu isa. Aga sain selgeks, et mulle sobib rohkem individuaalsport, sest siis on mul kindel eesmärk silme ees ja kindel saan olla ainult iseendale. Ent võrkpall on jäänud üheks mu suureks armastuseks tänaseni. Praegu käin harrastajana mängimas.

Kas sa mäletad oma esimest kergejõustikuvõistlust?

Mu esimene võistlus oligi 1997. aasta sügisel Soomes kurtide kergejõustiku maavõistlustel. Sealt ma medalit ei saanud. Toona mõtlesin, et peaksin heade tulemuste saavutamiseks rohkem trenni tegema. 1998. aasta jaanuaris ma tõsiste kergejõustikutreeningutega ka alustasin.

Millal sa tajusid, et pole enam treeniv koolilaps, vaid tippsportlane?

Ma ei mäletagi täpselt. Ilmselt siis, kui osalesin olümpiamängudel 2001. aastal Roomas.

Olid siis vaid 15aastane ja said kohe hõbemedali. Kas ootasid oma esimestelt olümpiamängudelt medalit?

Esimene treener Sergei Matvijenko soovitas mul minna esimestele kurtide olümpiamängudele, et saada võistluskogemusi. Esimeses olümpiastardis – see oli tõkkejooks – olin kogenematu ja närvis. See hirmutas mind ja mõtlesin, et kuidas ma hakkama saan. Treener ütles, et püüa mitte mõelda! Ma jooksin ilusti, ületasin iga tõkke kolme sammuga ja jõudsin teisena finaali.

Õnneks oli mu psüühika tugev ja sain jooksule keskendumisega hakkama.

Olin medali üle väga õnnelik ja mind valdasid suured emotsioonid. See võit mõjutas mind ka edaspidi, sest hakkasin kergejõustikutrenni suhtuma veel tõsisemalt ja hakkasin võistlema ka teiste tugevate sportlastega, mitte ainult kurtidega.

Mis sa arvad, mis sind juba nii noorena vaimselt tugevaks tegi?

Olen lugenud paljusid tuntud sportlaste elulugusid, õppinud neilt seda, kuidas saab ennast  tugevamaks kasvatada ja sellisena hoida. Sportimine ise on mind samuti palju õpetanud, muutnud mind iseseisvaks ja tugevaks.

2003. aastal sa otsustasid, et võidad kuue aasta pärast kolm olümpiakulda ja kuus aastat hiljem sa need kullad ka võitsid. Kust tuli see enesekindlus?

2003. aastal olin 18aastane ja teadsin, et mul on veel palju jõudu varuks. 2005. aastal, kui osalesin Austraalia olümpial, läks minu hea vorm kaduma lööbe tõttu, mille seal sain. Püüdsin siiski oma alad ära teha ja sain kaks kulda ja ühe pronksi. Jätkasin unistamist, et nelja aasta pärast võidan lemmikaladelt kolm kulda.

2004. aastal vahetasin treenerit ja alustasin koostööd läänlase Timo Tõnismaga. Treeneri sõnul olin kõigil aladel väga hea, oli vaid üks probleem – 800 m jooks jäi nõrgaks. Tõnisma ütles, et kui soovin seitsmevõistluse maailmarekordi purustada, siis pean rohkem trenni tegema. 2008. aastal sai minust seitsmevõistluse maailmarekordi omanik ja aasta hiljem võitsingi kurtide olümpialt kolm kulda ja pronksi.

Millised on sinu jaoks su karjääri kõige säravamad hetked? 

2008. aastal tulin Türgis Izmiris kolmekordseks maailmameistriks (seitsmevõistlus, 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe) ja sain pronksmedali odaviskes, mis kõik kokku andis mulle ka MMi edukaima sportlase nimetuse. Ühtlasi püstitasin seal seitsmevõistluses 5062 punktiga uue maailmarekordi, ületades seejuures oma isiklikku rekordit koguni 272 punktiga. Mitmevõistluses olen kurtide maailmarekordi omanik tänaseni. 2009. aastal võitsin kolm kulda Taipei kurtide olümpial. See oligi minu eesmärk ja unistus, mille täitumist ootasin kuus aastat.

Edu võlgnen suurtele pingutustele ja tahtejõule, nägin treenides palju vaeva ning valasin higi ja pisaraid. Võidud ei ole tulnud kergelt, selle taga on olnud väga suur töö.

Milline kergejõustikuala on sinu lemmik?

Varem tegelesin põhiliselt mitmevõistlusega, aga lõpetasin selle, sest mul polnud enam piisavalt motivatsiooni ning koostöö Soomes elava treeneri Timo Tõnismaga lõppes. Otsustasingi siis keskenduda üksikaladele ning põhialaks valisin tõkkejooksu. Kõrvalaladeks jäid kaugushüpe ja odavise. Need alad olid mu lemmikud, tundsin end nendes kindlalt ja need tulid ka üsna hästi välja.

Miks sa motivatsiooni kaotasid?

Mul oli väga hea treener, kuid kahjuks pidi ta Soome kolima. Me ei saanud enam koos  treenida, vaid ta andis mulle treeninguplaanid, mille järgi ma üksi harjutasin. Kohtusime harva. Samuti tulid tagasi vanad vigastused, mille tõttu ma ei saanud enam korralikult trenni teha. Kui võistlusmotivatsiooni endas jälle üles leidsin, vahetasin treenerit, kelleks sai Kristel Lääts ja siis hakkasin keskenduma üksikaladele.

Mis sind rasketest hetkedest üle aitab?

Pere ja lähedased sõbrad.

Kuivõrd on kuulmispuue sinu sportlasekarjääri mõjutanud?

Otseselt mingeid takistusi pole ette tulnud. Samas, kui võistlen näiteks tõkkejooksus kuuljatega, siis stardipauku ma paraku ei kuule ning pean jälgima, millal stardipüstolit vajutatakse. Sellega aga võin stardis sekundeid kaotada.

Treenisid Eestis koos kuuljatega. Kui võrdsena sind trennis võetakse?

Ikka võtavad võrdsena. Kuuljad sportlased abistavad alati kõiges ja aitavad ka aru saada, mida võistlustel või treeningutel räägitakse. Puutun oma treenerite kuuljatest õpilastega väga palju kokku ja käime samadel võistlustel.

Millised tingimused on Läänemaal kurtidele spordi tegemiseks?

Läänemaal on väga vähe kurte, noored läksid ära suurlinna nagu minagi. Arvan, et noored kurdid saaksid Läänemaal tippsporti teha küll, vaja oleks leida sobiv treener, kes on valmis neid treenima.

Lõpetasid oma karjääri 2017. aasta augustis. Miks?  

Jah, see oli südamest raske otsus, sest olen nautinud paljusid võistlusi ja põnevat konkurentsi. Tänu spordile olen saanud palju reisida ning toredates laagrites viibida. Mul oli elumuutust vaja, sest olin spordiga nii kaua tegelenud ja kõik oma unistused täitnud. See oli raske, aga õige otsus.

Kuidas on see aeg möödunud? Kas teed veel mingit trenni? 

Elumuutus oli alguses harjumatu, aga natuke läks aega mööda ja harjusin ära. Teen praegu trenni My Fitnessi spordiklubides ja mängin ka võrkpalli. Praegu olen kurtide  rannavõrkpallurite – oma elukaaslase ja tema partneri – üldkehalise ettevalmistuse treener. Ma ei kujuta oma elu ilma spordita ette.

Intervjuu ilmus spordiliidu Läänela 90. aastapäevaks välja antud raamatus „Läänemaa parimad sportlased läbi aegade”. Pikka intervjuud loe raamatust.

Kelli Seiton

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz