0

Mari-Liis Rüütsalu: milleks meile sotsiaalmeedia?

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Foto: Pixabay
Foto: Pixabay

Mari-Liis Rüütsalu

Ekspress Grupi juhatuse esimees

Sotsiaalmeedia esimesed aastad olid kui vaba kodanikuühiskonna unelm. Lõpuks ometi oli tavalisel inimesel võimalus oma hääl kuuldavaks ja leida kaasamõtlejaid, ilma, et selleks oleks pidanud asutama ajalehe või jumal hoidku, oma telekanalit. Kui siiani oli info kontroll olnud justkui nende käes, kes olid osa võimust, siis tänu sotsiaalmeediale sai ühiskonnas kuuldavaks ka täiesti tavaliste inimeste hääl.

Muutused maailmas ei lasknud end kaua oodata. Üksteise järel kukkusid Araabia diktaatorid, isegi Venemaal tulid tänavatele sajad tuhanded. Keskväljakuid täitsid ideaalid ja rahva tahe. Alanud sotsiaalmeedia ajastu maailm tundus helge, täis ärksaid inimesi ja vabalt liikuvaid ideid, mis kukutavad vanad ja stagneerunud ühiskonnad ning diktaatorid. Veel enne, kui maailm neist muutustest toibuda jõudis toimus aga juba järgmine nihe ja vanad demokraatiad muuhulgas tänu sotsiaalmeediale seisid silmitsi Trumpi ja Brexiti ning mis veel keerulisem, omavahel lõputult tülis oleva ühiskonnaga.

Sotsiaalmeedia võimsus seisneb selles, et see apelleerib inimeste tavapärastele mõttemustritele. Lisades sellele kõigele veel väikeseid vinte, mis ühiskondi aina enam pingestavad. Näiteks peame me targemaks inimesi, kes on samasuguste vaadetega kui meie. Koguni niivõrd, et teadlaste Cass Sunstein ja Tali Sharot oma kolleegidega läbi viidud uuringu kohaselt, annaksime isegi geomeetrilise ülesande lahendamise inimesele, kes meiega samu maailmavaateid jagab. Mõni ime, et selle kõige taustal võivad sotsiaalmeedias levima hakata kõige ulmelisemad ideed ning vandenõuteooriad. Kui meile sümpaatse maailmavaatega inimene ikkagi midagi oma keskkonnas väidab, milleks kahelda?

See kõik on juba olnud

Tänases maailmas toimuv osas võib mõneti paralleeli tõmmata üle-eelmise sajandiga, mil ajakirjad ja lendlehed ideoloogilisi sõnumeid levitasid ja rahvahulki oma lennukate mõtetega hullutasid. Jah, just selles tuules pandi alus Eesti rahvusele, kuid ehitati vundament ka kommunismile ja fašismile, mis järgmise sajandi hakul maailma ajaloo suurimate taplusteni viisid. Ühiskond õppis. Ajapikku õpiti meediat reguleerima, et selles kajastatu oleks tasakaalustatum ja faktidel põhisem. Tekkisid eetikakoodeksid ja head tavad, millest lähtuvalt meediamajad iseennast ja üksteist reguleerisid.

Mida aga teha sotsiaalmeedia ettevõtetest hiidudega, kelle võimsus ja mõju on ületamas kõiki riike ning rahvaid? Vähetähtis pole selle juures asjaolu, et selle kõige juures on sotsiaalmeediast saanud üks maailma võimsamaid rahamasinaid. Võtmata vastutust nende platvormil toimuva eest, kasseerib sotsiaalmeedia hiid oskuslikult suurematelt ja väiksematelt osavalt reklaamirahasid ja nagu viimastel aastatel selgub, selle juures inimeste andmeid omakorda edasi müües ning rahaks tehes.

Äärmuslus saab rohkem tähelepanu

William Brady ja tema kolleegid testisid, millise sisuga poliitilisi sõnumeid Twitteris suurema tõenäosusega edasi jagatakse. 2016. aasta USA presidendivalimiste ajal kirjutatud säutse analüüsides leiti, et rohkem vastukaja leidsid emotsioone äratava ja moraalitseva sõnastusega postitused. Seega peavad poliitikud Twitteris tähelepanu pälvimiseks kasutama jõulist sõnavara. Siin võib ka peituda põhjus, miks vastanduva partei poliitikute jälgimine võib lõhestumist veelgi süvendada.  Poliitikud postitavad eelkõige neid seisukohti, mida nende valijad kuulda tahavad. Tähelepanu saamiseks tehakse seda aga selliseid väljaütlemisi, mis kindlasti tekitavad vastaspooles negatiivset vastukaja.  See keelekasutus muutub uudiseks, postitused muutuvad pealkirjadeks. Tulemuseks on täiesti uus tsükkel, mis muutub aina polariseeruvamaks ja emotsionaalselt laetumaks.

Loomulikult ei saa selle kõige juures jätta polariseerumise süüst puhtaks ka tavameediat. Teadlase Levi Boxelli ja tema kolleegide uuringus testiti, kas sotsiaalmeedia sagedasem tarbimine viib äärmuslikumate vaadete kujunemiseni. Üllatuslikult on lõhestumine suurim nende seas, kes kasutavad internetti ja sotsiaalmeediat kõige vähem, näiteks vanemaealised (75+). Miks? Tavameedia nopib sotsiaalmeediast just kõige äärmuslikumad ja polariseerivamad postitused, mis omakorda ainult tavameedia lugejas suisa paanikat võivad tekitada.

Maailmas on käimas huvitav eksperiment. Kui varem ühiskondlikke arutelusid defineeris suurel määral ühtne inforuum ja näiteks üldine konsensus erinevate ekspertide usaldusväärsusest, siis tänaseks on see ühtsus näppude vahelt pudenemas. Killustumas, nagu öeldakse. On ühiskonnagrupid, kelle jaoks on tavameedia ammu kaotanud oma usaldusväärsuse ja kes peavad kindlamaks  oma sotsiaalmeedia grupis arutatut kui leheveergudel kirja pandut. Tõsi on see, et vana süsteem polnud ideaalne. Selles olid omad mõrad, olgu selleks mõningate ühiskonnagruppide kõrvalejäetus või pimekohad omaenese vigade nägemisel ning tunnistamisel. Kui aga võtta ühiskonnalt ühtne inforuum, siis mis jääb järele? Rahvas, kes vaidleb end sotsiaalmeedias hingetuks ja jätkab samavõrd laetult vaidluseid jaanilauas ja suguvõsa kokkutulekul.

Teadlik tarbija

Mis on siis vahendid? Väidetavalt on sildade ehitamine võimalik. Kuid eeldab see päris tugevat enesedistsipliini. Mõned lihtsamad võtted on järgmised:

  1. Kajakambrite lõhkumine. Sotsiaalmeediat iseloomustab meeldimiste ja jagamiste olulisus. Enne kui jagada või laikida mõne oma hea sõbra või tuttava postitust võiks tutvuda selle sisuga, kas see mõte ka päriselt vastab meie vaadetele ja tõekspidamistele.
  2. Rohkem sõpru. Meil kõigil on sugulasi ja klassikaaslasi, kes mõtlevad meist erinevalt. Nende tõrjumise asemele oleks hea nendega kontakti hoida. Uuringud näitavad, et isegi kui me ei ole otseselt „vastasleeriga“ seotud, võivad nn „nõrgad sidemed“ (sõprade sõbrad, tuttavad) pakkuda poliitilist mitmekülgsust, mis aitab muuta inimeste vaateid mõõdukamaks.
  3. Avatud mõtlemine ja lugupidamine. Väärikus ja lugupidamine on tõhusaim relv madalause vastu. Samuti oma meele avatud hoidmine. Maailm meie ümber pole vaid must-valgetes toonides ning vahel võib proovida leida ka teistsugusest ideoloogiast mõtteid, mis tegelikult sümpaatsed või koguni õiged tunduvad. Nii konservatiivid kui ka liberaalid, kes on avatud meele säilitamises tugevad, asuvad kirgi kütvate teemade puhul väiksema tõenäosusega äärmuslikule seisukohale. Peael selle leiti ühes uuringus, et avatud meelt säilitavad Twitteri kasutajad suudavad läbimõeldumaid ja teisi austavamaid sotsiaalmeedia postitusi koostada.

Niisiis ei ole probleemi lahendamine võimatu. Olgu me oma seisukohas kui kindlad tahes, peaksime püüdma oma sõnu läbi mõelda ja avatud meelt säilitada. Seda nii internetis kui ka päriselus. Üheskoos sildasid ehitades ja üheskoos tegutsemist õppides, et hoida oma riiki ja rahvast ühtsena.

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz