0

Aidi Valliku aiandusblogi: lõikustöö lillepeenras

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Olen palju kordi mõelnud, et võiksin juba õppida ka lihtsalt niisama aias kontrollkäigul või jalutuskäigul olles kogu aeg kaasas kandma kahte asja: fokinit (see mu lühikese varrega kõblas) ja aiakääre. See võimaldaks kõigesse toimuvasse sekkuda nii-öelda käigu pealt ning erilise ajakuluta. Naksti, ja tehtud. Näen pisikest äsjatärganud umbrohtu – naksti. Satun põõsa või püsilille juurde, mis õitsemise lõpujärgus, ja – naksti, õitsenud õied kohe maha.

Selle asemel satun kuidagi ikka sündmuspaikadele nagu Pariisi suvitaja Londoni loomaaias. Märkan: ohoo, ja mõtlen, et õhtupoole ma siis selle fokini ja kääridega tulen. Aga õhtul hüppab juba mingi teine töö kuskilt välja ja nii see kipubki sinnapaika jääma.

Kuigi muidugi ma püüan, ja tegelikult eemaldan oma põõsaste ja püsilillede äraõitsenud tutte või õievarsi reeglipäraselt (kuigi võiks seda teha hoopis tihedamini). Selle kasutegur on ju nii suur. Põhiline on, et nii õnnestub pikendada taime õitseaega või siis tuua teine õitsemislaine varasemaks, kui see muidu oleks, roosidel näiteks. Pargiroosidel. Paljud Jaapani enelad, kui neil kohe õitsemise lõpus vanad tutid maha lõigata, jõuavad samuti meid varasügisel veel kord õitega rõõmustada. Kukekannused jõuavad teist korda õitsema minna. Ja selliseid on veel.

Igal juhul sunnib vanade õite närpimine taime üha uusi ja uusi õiepungi looma ja avama, sest iga liik on looduse poolt programmeeritud paljunema – ja nii püüab lill avada järjest uusi õisi lootuses, et ükskord tal õnnestub need seemned valmis küpsetada niikuinii. Eks see üks lille äralollitamine ole.

Sedamoodi õnnestub peenralupiinid õitsemas hoida peaaegu kaks kuud järjest. Oma kollase- ja lillakirjude õitega hulgalehise lupiini „Manhattan Lights“ puhul sekkun ma kääridega järjepidevalt ja teadlikult iga kord, kui mõni tema õieküünaldest ilutsemise lõpetab ja seemnekupraid hakkab looma. Minu jaoks on tema efekt peenras täiesti asendamatu ja ma haun juba mitu aastat plaani, kuidas võiksin seda enda jaoks juurde paljundada. Lupiinide puhul üleskaevamine ja jagamine enamasti häid tulemusi ei anna, samuti need eriti efektsed uuemad sordid ei ole ka kuigi innukad laienejad ja sealt ei pruugi olla ka aastate pärast midagi jagada. Ühest brittide aiandusraamatust sain teada, et lupiine õnnestuvat paljundada juurekaelale kasvanud mitteõitsevate tütarharude eemaldamise ja eraldi juurutamisega. Sel aastal olen sellest rongist küll vist maha jäänud, aga järgmisel kevadsuvel üritan kindlasti. Mulle meeldib kujutluspilt, kuidas mul ühel päeval on peenras terve suur laik neid eredaid lilla- ja kollasekirjusid õieküünlaid – juuni keskpaigast kuni juuli lõpupäevini.

Samamoodi reageerib järjekindlale närpimisele väga positiivselt minu teine suur lemmik, aed-kurekell ja tema hübriidid ja sordid. Ainult seda õiepilve on võrreldamatult tüütum ja aeganõudvam tagasi näksida. Alati pole aega, alati ei viitsi ka. Aga kui viitsida, siis pikeneb ka kurekellade õitseaeg mitme nädala võrra.

Igal juhul on aianduslikult hea tava püsilillede äraõitsenud ja raagunud õisikuvarsi mitte tuulde õõtsuma jätta, seda nii esteetilistel kaalutlustel kui puhtpraktilisel põhjusel – kes jaksaks pärast neid isekülviseemikuid peenrast välja rohida. Erandina võiks püsti ja peale jätta vaid nende taimede õisikud, mis läbi sügise suudavad dekoratiivsed püsida, näiteks paljude kõrreliste või aedhortensiate omad. Koos värske lume ja härmatisega võivad need moodustada imelisi mustreid.

Millest aga ei pääse, on surnud püsikupealsete mahalõikamine kas varakevadel või hilissügisel. Mõlemal ajastusel on oma puudused ja omad eelised. Sügisene tagasilõikus jätab meile talveks ilusad puhtad peenrad, jätab kahjurid ja haigustekitajad pakase meelevalda ja kevadel ei pea esimese kiiruga kohe tormama varastele sibullilledele maad puhastama, et need lamandunud pealsesodi seest ikka välja paistaksid. Teisalt jälle moodustavad noodsamad pealsed taimedele mõnusa talvekatte ja koguvad lund, mis tähendab, et suur osa taimi talvitub niimoodi paremini. Nagu paraku ka kahjurid ja haigustekitajad, eks ole. Nii ta ikka on – igal asjal kaks otsa, igal mündil kaks külge.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz