4

Meie igapäevane leib ehk sõna on vaba

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Lääne Elu toimetuse hommikune koosolek. Istuvad ajakirjanikud (vasakult): Lemmi Kann, Kaire Reiljan, Malle-Liisa Raigla, Andrus Karnau, Tarmo Õuemaa, Kaie Ilves ja Urmas Lauri. Seisavad (vasakult): kujundaja ja kuulutuste toimetaja Regina Elvelt, fotograaf Arvo Tarmula, reklaamitoimetaja Riina Simmer, lehetellimuste vastuvõtja Õie Riives ja keeletoimetaja Riina Tobias. Pildilt on puudu kujundaja ja küljendaja Andrus Rebane. Foto: Eduard Laur
Lääne Elu toimetuse hommikune koosolek. Istuvad ajakirjanikud (vasakult): Lemmi Kann, Kaire Reiljan, Malle-Liisa Raigla, Andrus Karnau, Tarmo Õuemaa, Kaie Ilves ja Urmas Lauri. Seisavad (vasakult): kujundaja ja kuulutuste toimetaja Regina Elvelt, fotograaf Arvo Tarmula, reklaamitoimetaja Riina Simmer, lehetellimuste vastuvõtja Õie Riives ja keeletoimetaja Riina Tobias. Pildilt on puudu kujundaja ja küljendaja Andrus Rebane. Foto: Eduard Laur

Kõige raskem elu toimetuses on peatoimetajal. See saab selgeks kohe hommikul.

Mingist elementaarsest viisakusest ei tea reporterid midagi. Igal hommikul tuleb peatoimetaja tööle, täis värskust ja entusiasmi. Reporterid on juba kohal ja klõbistavad arvutite taga. Kui peatoimetaja sisse astub, tervitab ta reipalt, nagu ema on teda õpetanud. Vastuseks kuuleb ta nohinat.

Ükski reporter ei tõsta isegi pead. Kui peatoimetaja väga tähelepanelikult vaataks, siis näeks ta ehk mõnda suud liikumas. Seda võiks pidada tervituseks, aga reporter võib ka niisama omaette pomiseda. Seda juhtub alailma. Sellepärast peatoimetaja ei vaatagi, vaid sammub kööki.

Iga päev kell 9.30 on köögis koosolek. Just koosolekul tunneb peatoimetaja eriti teravalt, kui raske elu tal on.

Kui ta on laua taga istet võtnud, ei juhtu midagi. Ikka veel entusiastlik peatoimetaja istub ja ootab. Tasapisi hakkab temas pead tõstma ärritus. Peatoimetaja surub selle maha. Siis loivab kööki esimene reporter, istub laua taha ja jääb oma märkmeid põrnitsema. Veel mõne minuti pärast loivab kohale teine. Ja nii edasi. Et köögis pole aknaid, on hämar. Istutakse ja nohisetakse, kuni saabub Kaa, kes süütab tule.

Peatoimetaja püüab meenutada, kes süütab tule siis, kui Kaad pole, aga ei tule meelde.

Viimasena kohale jõudnud reporter saabub tühja tassiga, mis tähendab jällegi ootamist, sest kuigi kõik on kohal, ei ole kohvimasina mürina saatel võimalik koosolekut pidada.

„No nii,” alustab peatoimetaja, kui kohvimasin on vaikinud. „Mis meil siis uudist on?” Igati asjakohane küsimus, eks ole, mida muud peaks ta siis küsima. Lõppude lõpuks tehakse siin ajalehte. Ometi on peatoimetajal tunne, et ta on küsinud midagi sündsusetut.

Ruumis valitseb vaikus. Peatoimetaja vaatab oma reportereid ja avastab kaks vaba kohta. „Kus Aa on?” küsib ta. „Tuleb 10.10,” vastab Bee. „Kus Dee on?” küsib peatoimetaja. „Teda pole,” vastab Bee, nagu oleks teda solvatud. „Ahah,” ütleb peatoimetaja ja ohkab.

Peatoimetaja on alati viimane, kes saab teada, et keegi on puudu. Selles mõttes on koosolekud väga informatiivsed. „Muidu ei teaks üldse,” mõtleb peatoimetaja ja küsib uuesti: „Mis meil siis uudist on?”

Vaikus.

„Minul ei ole midagi,” ütleb Bee lõpuks. „Minul ka ei ole,” ütleb Tsee. Peatoimetaja ohkab ja proovib teisiti. „Mida te täna tahaksite teha?”

„Mina pean kella kahe ajal helistama, siis ma saan teada, kas on uudist või ei ole,” ütleb Kaa. „Mis mõttes on või ei ole?” imestab peatoimetaja. „Selles mõttes, et kas on alla kirjutatud,” ütleb Kaa.

Peatoimetaja ohkab.

Kaa jaoks on uudis see, kui midagi on alla kirjutatud. Peatoimetaja jaoks on uudis see, kui midagi alles tahetakse alla kirjutada. Või siis ei taheta.

„Vee tänaval pannakse torusid. Kas sa läheksid ja teeksid reportaaži?” pakub peatoimetaja Kaale. „Reportaaži?” imestab Kaa. „Siis ma pean ju välja minema!” Kaale ei meeldi väljas käia, eriti ei meeldi talle käia maal. Ükskord saatis peatoimetaja Kaa maale. Kaa läks ja sai närvivapustuse.

Väljaskäimine oli üldse ohtlik. Kui Aa välja läks, siis samal päeval ta enam tagasi ei tulnud. Bee tuli, aga ainult siis, kui ta ära ei eksinud. Seda juhtus tihti. Kord hakkas Bee Uuemõisast objektilt tagasi tulles Tallinna poole sammuma ja talle tuli auto järele saata.

Dee ei eksinud ära, aga temaga juhtus alailma õnnetusi. Ta jooksis Krahviaias vastu puud või murdis jala. Ee saatmine jõululaupäeval kirikusse lõppes halvasti – inimpelglikul Eel hakkas pühakojas halb.

„Olgu,” ohkab peatoimetaja, „Ära siis mine. Las Jott läheb, teeb mõne pildi.” Ja küsib siis: „Kus Jott on?” Kõik kehitavad õlgu. Jott oli enamasti kadunud. Kui helistati, siis vastas Jott, et on kaubamaja lähistel. Keegi ei tea, kus täpselt, ega seda, mida ta seal teeb. Kaubamaja lähistel oleks nagu mingi Bermuda kolmnurk, mis neelab fotograafe. Nii pidigi peatoimetaja tihtipeale ise telefoniga pilte tegema, sest Jott oli kadunud. Või olid pildid valed.

Jott naasis sageli fotodega, kus olid noored preilid, lilled ja liblikad, aga mitte seda, keda vaja. „Sa läksid ju linnapead pildistama, aga linnapead pole ühelgi pildil?” imestas peatoimetaja. „Kuidas ei ole,” ärritus Jott, „näe on ju,” ja näitas näpuga. Peatoimetaja teritas silmi. Tõepoolest. Foto all paremas nurgas oli linnapea, pisike ja hall, aga olemas.

„Saad sa Jotile helistada,” küsib peatoimetaja Kaa käest, „et ta pildistaks torusid? Ja ekskavaatorit!” Peatoimetajale meeldisid suured masinad. Ekskavaator esiküljel, see juba oleks midagi!

Uks käib. Kas Jott?

Ähkides paiskub kööki surmani väsinud Dee ja vajub laua taha. „Millest sina kirjutada tahaksid?” küsib peatoimetaja Dee käest. „Merepäästeõppusest võin kirjutada,” ütleb Dee hapult. „Sa ju alles kirjutasid merepäästeõppusest,” imestab peatoimetaja. „See oli teine õppus,” mühatab Dee. „Ja mis selle loo fookus oleks?” küsib peatoimetaja. Dee on vait ja põrnitseb peatoimetajat etteheitvalt. Peatoimetaja tunneb, nagu oleks ta pahandust teinud. „Ja kus sa üldse olid, et sa hiljaks jäid?” küsib ta lõpuks. „Merepäästeõppusel!” nähvab Dee. „Ütlesin ju!”

Alailma selgus, et üks või teine reporter on peatoimetajale midagi ütelnud. Peatoimetaja peas ei olnud sellest ühtegi jälge. Aga ta ei saanud vastu ajada ka. Kui merepäästeõppusel, siis merepäästeõppusel.

„Ahah,” ütleb peatoimetaja, paneb kirja: „Merepäästeõppus!” ja vaatab ringi. Mis edasi? Uks käib. Sisse astub Aa ja vajub laua taha. Kell on 10.10. „Mis uudist?” küsib peatoimetaja. „Ei midagi,” mühatab Aa ja hakkab küüsi lõikama.

„Oot, mulle tuli meelde, et emutibud ju koorusid,” ütleb Bee. „Emutibud,” kirjutab peatoimetaja ja küsib: „Kui pikalt sa sellest kirjutad?” – „No ma ei tea,” venitab Bee. „Kaks külge?” Beele meeldivad loomad. Peatoimetajale loomad ei meeldi. „Kaks külge emutibudest!” ägab ta, aga tunneb, et on seekord siiski kergelt pääsenud.

Kord oli Bee kirjutanud kaks lehekülge konnakullestest. Peatoimetaja pidi hulluks minema. „Aga mis sellest eilsest loost sai, mis sa lubasid uurida?” küsib ta. „Seal nagu ei olnud midagi,” ütleb Bee. „Kuidas ei olnud?” imestab peatoimetaja. „No ei olnud,” ütleb Bee. „Aga see sinu lugu?” küsib peatoimetaja Tsee käest. „Ma ei saanud kedagi kätte,” ütleb Tsee teenistusvalmilt. „Täna helistan uuesti.”

Peatoimetajat haarab paanika. Ta kaotab enesevalitsuse. „Meil on viis tühja külge ja mitte ühtegi uudist!” röögatab ta. „Mis sa karjud,” imestab Dee, „see minu lugu jäi eelmisest lehest ju välja.” – „Missugune lugu?” ahastab peatoimetaja. „Merepäästeõppusest!” ütleb Dee. „Kas see on valmis?” üllatub peatoimetaja. „Noh, päris valmis ei ole,” ütleb Dee. „Tunni aja pärast on valmis.”

„Kas lugu on valmis?” küsib peatoimetaja tunni aja pärast. Vastuseks kõlab klahviklõbin. Tunnid lähevad. Trükkiminekuaeg läheneb. Bee ja Ee räägivad raamatutest. Peatoimetaja käed hakkavad värisema ja süda kloppima. Bee ja Ee analüüsivad trikstereid uuemas hispaaniakeelses baski kirjanduses. Lõpuks ei pea peatoimetaja enam vastu. „Kas meil on siin mingi Sirp või?!” röögatab ta. Arutelu katkeb ja Bee heidab peatoimetajale pahase pilgu. Siis heliseb telefon. „Hallo,” ütleb peatoimetaja ja tõuseb püsti. Mõnikord helistavad peatoimetajale tähtsad poliitikud. Siis tõuseb ta alati püsti. Ja lahkub ruumist. Tagasi tulles on tal ees äraseletatud nägu.

„Kas lugu on valmis?” küsib äraseletatud näoga peatoimetaja.. „Kus see lugu ometi on?!”

„Ära sega,” ütleb Dee. „Ole vait!” ütleb Bee. Kaa ei ütle midagi. Tal on klapid peas. Klahvid klõbisevad. Lõpuks kaotab peatoimetaja kannatuse. „Millal see lugu lõpuks ometi valmis saab?” röögatab ta. „Andke mulle lugusid, andke lugusid, kus saab naerda ja nutta!” – „Mis sa karjud?” imestab Bee. „Lugu on ammu kaustas!” – „Miks sa ei öelnud?!” karjub peatoimetaja. „Ma ju ütlesin,” ütleb Bee pahaselt. –„Kas seal saab naerda ja nutta?” küsib peatoimetaja.

„Ega meil siin mingi New York Times ole,” turtsatab Bee.

Peatoimetaja teab, et häält tõsta ei tohi. Tegelikult oleks parem, kui ta üldse midagi ei ütleks. Kogu toimetus koosnes erakordselt tundlikest natuuridest, kes reageerisid vähimalegi kriitikale täiesti ebaadekvaatselt, nagu poleks tegu toimetuse, vaid hullumaja palatiga.

Kui peatoimetaja vaiksel häälel ja leebel toonil midagi ütles, puhkes Kaa alati nutma. Aa, kes suhtles nagunii ainult heatahtlike mühatustega, hakkas nohisema ja igasugune kommunikatsioon muutus võimatuks. Bee tõusis püsti ja lahkus. Tagasi tuli Bee heal juhul paari päeva, halvemal juhul aga paari kuu pärast.

Ära läks ka Dee, aga tema karjus enne seda mõnda aega ja kirjutas lahkumisavalduse. Peatoimetaja sahtel oli neid täis. Tsee olid selleks ajaks, kui peatoimetaja midagi ütlema hakkas, juba kadunud.

Niisiis hoidis peatoimetaja end tagasi. Teha ajalehte reporteritega, kellel ei olnud uudiseid või kes ei saanud oma lugusid valmis, oli siiski mõnevõrra lihtsam, kui teha seda üksi. Ükskord oli see juba juhtunud. Õhtu hakul läks peatoimetaja pahaaimamatult poodi, et tuua endale midagi turgutavat. Kui ta tagasi tuli, oli toimetus tühi kui kell. Seepärast oligi peatoimetaja õppinud küsima igaühe käest, kes korrakski arvuti tagant püsti tõusis: „Kuhu sa lähed?” See küsimus oli peatoimetajat vaid üks kord alt vedanud. „Lapimaale päkapikkudeks,” vastas Bee ja hanereas marssisid Bee, Tsee ja Dee uksest välja. Enamasti istuti tagasi arvuti taha, aga oldi mõne aja pärast ikkagi kadunud nagu tina tuhka. Eriti osav kaduja oli Aa. Aal oli tähelepanuväärne võime haihtuda mõned sekundid enne, kui peatoimetaja avas suu, et paluda Aal kirjutada juhtkiri. Nii ka sel päeval.

Õhtul kell kaheksa juhtkirja lõpetades tabab peatoimetajat ahastus. „Kas ma selleks olengi siia ilma sündinud?” küsib ta endalt. Ta on võidelnud keeletoimetajaga, kelle teadmised õigekirjast ei lähe põrmugi kokku peatoimetaja omadega. Ta on võidelnud küljendajaga, kellel on eriline anne valida lugude juurde kõige koledamad ja mõttetumad fotod. Peatoimetaja kahtlustab, et küljendaja tahab teda kiusata, lihtsalt niisama, puhtast pahatahtlikkusest. Mis kõige hullem – küljendajate väljavahetamine ei aidanud. Ta oli proovinud. Iga järgmine oli täpselt samasugune – pahatahtlik.

Paneb ju ahastama, eks ole?!

Peatoimetaja võtab prillid eest ja hõõrub silmi. Kas tõesti veedab ta kõik oma õhtud elu lõpuni ihuüksi toimetuses juhtkirja kirjutades?! Tegelikult tahaks ta ju kirjutada hoopis midagi muud. Näiteks romaani. Ta on sellega juba algust teinud ja pannud kirja esimese lause. See on täiuslik. Isegi nii täiuslik, et ta ei oska sellele midagi lisada. Peatoimetaja ohkab, lõpetab juhtkirja, tõuseb arvuti tagant ja ringutab.

Tegelikult ta ju teab, miks ta on peatoimetaja. Ta tahab maailma parandada. Päevad lähevad, leht ilmub, elu kulub, aga maailm ei muutu. Maailm on täiesti katki. Peatoimetaja sirutab end, nii et kondid ragisevad, avab akna ja hingab sisse ja välja. Peatoimetaja meeleolu paraneb.

Mine tea. Homme on jälle päev. Ehk parandab ta maailma homme siiski ära.

Järgmisel hommikul tuleb peatoimetaja tööle, täis värskust ja entusiasmi. Reporterid on juba kohal ja klõbistavad arvutite taga. Võibolla kirjutab mõni neist just täna loo, kus saab nutta ja naerda?

Peatoimetaja tervitab rõõmsalt, nagu ema on õpetanud. Vastuseks kuuleb ta nohinat.

PS. Tegemist on väljamõeldisega. Kõik kokkulangevused tegelikkusega on juhuslikud.

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Just
Just

Nagu ikka,mehed istuvad ja naised seisavad…

Vabadus
Vabadus

Ka tsunftiliikmete huvitavatest tegemistest võiks vaba ajakirjandus usinamalt ja vabamalt kirjutada! Kui vabadus, siis olgu ikka täielik!

ehee
ehee

No millisest sõnavabadusest te heietate – kommetaariume kustutate te ju regulaarselt. artikleid avaldatakse valikuliselt. Uuriva ajakirjanduse aspekt puududb. Juudaliberalismi propagandat tuleb nii et ajab üle ääre.

tulla
tulla

lääne elus on surmakuulutuste rubriik kõige vabam ajakirjandus. aga inimeseda maksavad ka selle ise kinni muidu ei avaldata.

wpDiscuz