0

Aidi Valliku aiandusblogi: eksoodid ja eksperimendid

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Olen nüüd pikalt kirjutanud oma väikese viljapuuaia rajamisega kaasnevatest mõtetest, plaanidest ja tegudest, kuid ma pole veel väga jõudnud puudutada viljapuukasvatuse ambitsioonikamaid väljakutseid. Neist viimastest olen tänase seisuga vastu võtnud vaid ühe, ja sedagi peaaegu juhuslikult.

Nimelt õitses sel kevadel esimest korda 2017. aasta suvel Ivar Soopani ja ta naise poolt meile kingitud pisike aprikoosipuu. Tema elu pole meil olnud kõige muretumate killast, sest veel potis olles kaotas ta õnnetul kombel tuulega ümber kukkudes oma ladvatuti ja pärast mahaistutamist otsustas ta pookealus initsiatiivi haarata ja kasvatas suve jooksul tohutu hooga peaaegu meetrise võsu, enne kui ma märkasin ja kääridega jaole jõudsin. Kuid siiski kasvatab puukene nüüd päris hea hooga külgoksi ja ehk kunagi suudab ta ka oma murtud ladva kuidagi asendada. Kas sel suvel aprikoose maitsta saab, selles ma küll kahtlen. Kas tal on viljade valmis küpsetamiseks veel piisavalt jõudu? Võibolla oleks puukese tervise koha pealt õigem tulevased viljaalged üldse eemaldada – kasvagu ja kosugu veel?

Aprikoosi- ja virsikupuude kasvatamine on meie kliimas üleüldse kahtlane ettevõtmine, eelkõige ennustaks selle suuremat õnnestumisprotsenti saarte ja lääneranniku aedades. Kuid on sisemaagi aednikud siin-seal nendega edukalt katsetanud. Kõige enam kindla peale on välja läinud muidugi need, kes nood puukesed kõrgemasse kasvuhoonesse on istutanud ja iga-aastase lõikamisega nende kasvu vaos hoiavad. Otepää kandis ühelt kasvuhoone-aprikoosipuult saab tuttav aednik igatahes igal aastal mitu ämbritäit maitsvaid vilju.

Läinud aastal teise ilma lahkunud Onu Bella ehk Igor Maasiku aias Tartus kasvavad ja kannavad mitu virsiku- ja aprikoosipuud aga üldse ilma mingi kasvuhooneta. Jah, see ei ole vist väga laialt levinud info, aga see kohutav punkar Onu Bella, kes umbes kakskümmend viis aastat tagasi üürgas, kuidas ükski daam ei istu tema Fiati või kuidas ta viina võttis, oli oma pärastises elus roosidele ja eksootilistele (vilja)puudele pühendunud aednik, kes katsetas igasuguste sortidega, mis kätte sai. Minu viimane vestlus temaga toimuski täpselt sellel teemal ja ma olin üsna üllatunud, et Tartus need õrnukesed puud nõnda edukalt funktsioneerida võivad. Aga nagu Bella mulle ütles: kõik oleneb sordist.

Ma usun, et tasub panustada eelkõige Lätist ja Venemaa kesk- ja põhjaosast, ehk ka Kanadast pärit sortidele, seda nii aprikoosi- kui ka virsikupuude puhul. Ning isegi siis, julgen ma arvata, kestavad need puud vaid järgmise ekstraordinaarselt külma talveni, nagu mäletame aastast 1986 või 1978.

Nii ehk naa soovitatakse neile puudele leida kasvamiseks aia kõige soojem ja tuulevarjulisem nurgake mureda ja huumusrikka kasvupinnasega. Mulle kingitud aprikoosipuu „Moskovski Krupnõi” kasvab igatahes seal sooja aidaseina ääres ja teiselt poolt varjab tema tüve umbes meetrikõrgune kasvulava. Arvan, et püüan talle sinna seltsiks tuua huvi mõttes ka ühe virsikupuu, näiteks lätlaste sordi „Maira”, mille kasvatamise kohta Eesti sisemaal olen saanud päris häid uudiseid.

Virsikupuude kohta kõneleb kirjandus, et need olevat veel kapriissemad ja külmahellemad kui aprikoosipuud, aga ka mitte lootusetud. Jällegi: kõik oleneb sordist. Lätlaste „Mairaga” ma igatahes katsetan, kui ma ta kuskilt kätte saan. Ja mul on plaan mõlema puu võrakujundusse üsna otsustavalt sekkuda, et hoida need puud võimalikult madalad ja laiad – et neid oleks vajadusel võimalik kas pakasekangaga või kattelooriga katta. Mõlema puu õitsemisaeg kipub ju samuti jääma meie kliimas veel päris öökülmaohtlikusse aega, nii et katteloor võib väga vajalikuks osutuda. Samuti peaks säilima võimalus talvel, kui ilmateade ähvardab enam kui 20kraadise pakasega, aeda tormata ja pakasekaitsekangas puule ümber tõmmata.

Kangastega mässamine aga eeldab, et aednik ei kõhkle oksakääre kasutamast. Noh, mulle istuvad nad kätte hästi ja olengi teadlikult hakanud kõiki enda istutatud viljapuid kujundama kohe istutamise järel – sest madalamast puust on lihtsam vilju kätte saada.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz