Kuidas oma ratast kindlalt lukustada?

Nii nagu päikselised kevadilmad toovad tänavatele innukad linnaratturid, talikorterist välja veeretatud velod ja uhiuued kaherattalised, on rohkem ka neid, kel on võõraste ratastega kurjad kavatsused.

Rattalukke on aga erinevaid ning just selle õige valimine võib osutuda oodatust keerulisemaks. Hawaii Expressi Pirita rattapoe juhataja Lembe Marley annab nõu, millist rattalukku valida.

Trosslukk

Peenikesed kummiga kaetud trosslukud on Eestis ühed levinuimad – neid on mugav sõidu ajaks ümber sadula keerata ja lihtne ka läbi rattaraami ja velgede tõmmata, kui ratast kinnitada. Seejuures on trosslukud aga varastele kõige lihtsam vastupanu, mille võib igapäevaste tööriistadega kergelt läbi lõigata.

„Trosslukku on hea kombineerida teiste tugevamate lukkudega, et ratas näiteks kodukeldris või –garaažis kinnitada. Tõenäosus, et varas juba kahe erineva lukuga viitsib jännata, on palju väiksem,“ soovitas rattaspetsialist Marley.

Kettlukk

Kui tahta siiski minna soodsama luku teed, soovitab Lembe Marley trossluku asemel raskemat ja tugevamat kettlukku, mis hoiab kindlalt nõrgemate tööriistadega pikanäpumehed eemal, kuivõrd paksu ketti on päris keeruline märkamatult läbi lõigata. Selliste lukkude põhiosa moodustab tekstiiliga kaetud metallkett, mida lukustatakse tabalukuga või keti külge lisatud lukuga.

„Sellise luku suurim miinus on muidugi see, et ta on väga raske ja tülikas kaasas kanda, kuigi tegelikult saab sellegi ümber rattasadula kerida või miks mitte linnarataste puhul ka korvi panna,“ ütles Marley.

U-lukk

Üks vastupidavamaid ja tugevamaid lukke, mille eest ei pea hingehinda välja käima, on U-kujuline karastatud terasest ja plastikuga kaetud lukk. „Ka hinna poolest sobib U-lukk igapäevasele rattasõitjale hästi. Kui keskmine linnaratas maksab umbes 400 eurot, siis ligikaudu 40eurose lukuga saab hästi täidetud rusikareegel, mille järgi lukk peaks maksma 10 protsenti ratta hinnast,“ rõhutas Marley.

Kuna aga jäik lukk ei paindu ümber rattaraami nii mugavalt kui trosslukk, tasub lukku ostes kindlasti ka tähele panna, et see rattale sobivas suuruses oleks. Samuti peab tähele panema, et alati ei pruugi selline lukk ulatuda ratast millegi külge kinnitama ning sobib sageli paremini selleks, et omavahel lukustada rattaraam ja veljed, et keegi võõra rattaga lihtsalt minema ei sõidaks.

Liigendlukk ehk lülilukk

Kallimasse klassi kuuluvad liigendlukud on valmistatud teraslülidest, mistõttu on selle „läbi hammustamine“ küllaltki keeruline. „Tavaliste linnarataste puhul võib selline lukk olla pisut liiga kulukas, kui järgida 10 protsendi reeglit, aga sobib väga hästi näiteks neile, kes kallima maastiku- või maanteerattaga ka tööle ja koju sõidavad,“ selgitas Marley.

Lüliluku eelisena tõi Marley välja ka võimaluse see mugavalt rattaraamile kinnitada – sellist lukku müüaksegi alati komplektis koos hoidjaga, et kallis lukk alati võtta oleks.

Elektrooniline rattahoidja

Suuremates Eesti linnades on mitmel pool elektroonilised rattahoidjad, mis seovad ratta lukustamise mobiiltelefoninumbri või ühistranspordikaardiga, nii et keegi teine peale omaniku nutikat lukku avada ei saagi. Sellised hoidjad sobivad igasuguse raamiga ratastele, lisaks ei ole vaja tülikat rattalukku kaasas kanda. Paraku on need vaid mõne olulisema sõlmpuntki juures, nii et sihtkohta jõudmisel peab arvestama, et päris ukse ette võib-olla ratast parkida ei saa.

Küll aga uhkustab rattahoidjate tootja BiKeep, et nende hoidlatest ei ole mitte kunagi ühtegi ratast varastatud, nii et vahest võib südamerahu nimel mõned lisasammud kõndida.

Kuhu lukustada?

Linnaliikluses mängib rolli ka see, kuhu oma kaherattaline kinnitada – näiteks tasub nurgataguse või hoovi asemel eelistada käidavamaid kohti, avalikke parklaid ja selliseid kohti, kus jalgratas ka mõne valvekaamera nägemisulatusse jääks. Niisamuti peaks rattaparkla olema tugev ja usaldusväärne, mitte ettejuhtuv post või tara, mille võib paari kruvi lahti keeramisega tõhusalt jalgratta küljest eemaldada.