Mõisted, mida me infojulgeolekust kõneledes kasutame, on tihti küllalt hägused ja me mõistame neid erinevalt. Nii hõlmab infojulgeolek palju laiemat probleemide välja kui sotsiaalmeedia või seal leviva tõese või väära info kriitiline või kriitikavaba vastuvõtt.
Siia kuuluvad näiteks:
- suurte andmebaaside julgeolek, nende kaitsmine häkkimise, manipuleerimise ja hävitamise eest;
- internetisuhtluse ja andmeedastuse julgeolek;
- interneti kasutajate personaalne julgeolek ja inimõigused internetis;
- strateegilise taristu ja teenuste julgeolek, kuivõrd nende opereerimine on internetipõhine (transport, pangateenused jpm.);
- meie riikluse ja riigi demokraatlike institutsioonide kaitse küberründe ja muude inforünnakute eest.
Seadusandja jaoks on eriti oluline tulevikuteema tehnoloogia mõju õiguse arengule. Küberõiguse edendamise vajadusele osutati korduvalt ka Riigikogu välispoliitika arutelus. Infojulgeoleku arutelus saime selle kohta professionaalse ettekande Tartu Ülikooli doktorilt Helen Eenmaa-Dimitrievalt.
Mõistagi ei ole me maailmas üksi ja sarnaste valdkondadega tegelevad paljud ülikoolid, uurimisasutused ja rahvusvahelised organisatsioonid. Ma olen kaasa löönud ENPA kultuurikomitee viimaste aastate töös ja infojulgeolekuga seotud raporteid on seal kas vastu võetud või praegugi menetlemisel päris palju.
Näiteks (vabas tõlkes pealkirjad):
- „Sotsiaalmeedia: kas sotsiaalne võrgustik või oht põhivabadustele“;
- „Hariduse roll „digitaalse kodaniku“ kujunemisel;
- „Tehnoloogiline konvergents, tehisintellekt ja inimõigused“.
- „Avalik-õiguslik meedia desinformatsiooni ja propaganda kontekstis“ (vastu võetud, raportöör Petri Honkonen, Soome, loe siit);
- „Interneti valitsemine ja inimõigused“ (vastu võetud, raportöör Andres Herkel, Eesti, loe siit).
Vastupidiselt levinud arusaamale välditakse neis raportites enamasti „libauudiste“ (fake-news) mõistet kui hägusat ja lihtsasti rünnatavat. Akadeemilises kõnepruugis on pigem juttu info-häirest (information disorder) või desinformatsioonist. Hägune mõiste on samuti „tõejärgne maailm“. Mõjuagendi mõiste leiutas omal ajal KGB, sellel on sisu ka täna, kuid tihti kasutatakse seda ka poliitiliseks sildistamiseks.
Kindlasti on aga piiri tahtliku mõjutustegevuse ja mõtete vaba konkurentsi vahele tihti raske tõmmata. Sellest kõneles Riigikogu arutelul Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Ilmar Raag. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur doktor Ivo Juurvee kõneles mõjuagendi mõiste arengust ja tänapäevasest mõjutustegevusest.
Mida peaksime parema infojulgeoleku saavutamiseks tegema?
Esiteks peab Eesti riigil olema võimekus professionaalselt monitoorida ja analüüsida sotsiaalvõrgustikes toimuvat; välja sõeluda selge desinformatsioon ja ohtlikud üleskutsed. Vajadusel tuleb sellistele katsetele reageerida, aga enne seda väga põhjalikult kaaluda, kas üldse reageerida.
Teiseks on vajalik digihariduse ja kriitilise meediahariduse arendamine. Digiühiskonna õpetus peab jõudma õppekavadesse. Kui meil sageli püütakse inimeste tervisekäitumist või liikluskäitumist kujundada sotsiaalse reklaamiga, siis on samuti tarvidus kutsuda kõiki üles küberhügieeni järgima ning erinevaid infoallikaid kriitiliselt hindama.
Kolmandaks peaks Eesti toetama võrguneutraalsuse põhimõtet. See tähendab, et internetis ei koguta meie kohta kontrollimatult andmeid ja ei suunata meie valikuid siis, kui me kujutame ette, et otsime ise internetist infot. Arusaam, et maailm kuulub neile, kellel on inimeste kohta rohkem infot, ei sobi kokku avatud arusaamaga demokraatlikust elukorraldusest. Praegused andmekaitse reeglid ilmselt ei vasta ega saagi vastata tuleviku väljakutsetele.
Neljandaks tuleb tagada inimõiguste kaitse. Inimõigused internetis tähendavad privaatsuse ja isikuandmete kaitse kõrval ka sõnavabadust ja need väärtused võivad ebatäiuslikus maailmas mõnigi kord ka risti vastuollu minna. Aga inimõigused internetis tähendavad ka erinevate gruppide võrdset ligipääsu, mis ei tohiks sõltuda east, elukohast jne.
Siit jätkates võiks viienda ja kuuenda punktina rõhutada Ivo Juurvee esile toodud rahapesuvastaste meetmete rakendamist ning lobitöö reeglistamist.
Ja kõige lõpuks on mul üks ootus erakondadele, kõikide erakondade liikmetele ja poliitikutele. See on see, et me ei kirjuta anonüümseid kommentaare ega kasuta libakontosid. Selline võiks olla erakondade ülene kokkulepe ja poliitikas tegutsejate eetikapõhimõte. Annan siinjuures aru, et pole mõtet seda enne valimisi aplombiga algatada, kuid peale valimisi võiksime kõik koos sellele mõelda.