2

Toomas Kasemaa: räägime otse ühistranspordist

Lääne Elu

info@le.ee

Toomas Kasemaa. Foto: erakogu

Toomas Kasemaa. Foto: erakogu

Selleks, et saaksime osaleda aktiivselt ühiskonna- ja tööelus ning meie majandus hästi toimiks, on tänapäeva Eestis ja üldse laiemalt vaja head transporti. Eriti vajalikud on korralikud transpordiühendused keerulistes geograadfilistes piirkondades nagu seda on Läänemaa, Hiiumaa ja Saaremaa.

Ühistranspordi korraldus Eesti lääneosas vajab kindlasti ka suuremas plaanis analüüsi ja arutamist, sest Saaremaa püsiühendus ning ühendused sadamate ja lennujaamade kaudu on väga mahukad teemad. Seekord võtame tählepanu alla Läänemaa ühistranspordi võimalikud arengud.

Kes korraldab ühistransporti?

Esimene vastus mis kõigil pähe tuleb on ühistranspordikeskused koos Maanteeametiga. Kuid siis ilmselt tuleb silme ette Kadri Simson, sõnumiga; “Tasuta ühisatransport!” Järgnevana tuleb meelde, et rong ei käigi enam Haapsallu ning sealset liiklust Tallinnast Riisiperre korraldab Elron. Seejärel meenub, et pileti eest peab ikkagi maksma nii Elroni rongides ning Go Bus ja Lux Express ettevõtete bussides, kui soovid sõita kiirelt Ristile või Tallinna. Lõpetuseks heiastub silme ette veel parvalevaliikluse korraldus Vormsile, Hiiumaale ja Saaremaale ning ka peaaegu et teemaväliselt omavalitsuste sotsiaaltöötajate lõputud ponnistused, et vanainimesi vajalike teenuste juurde toimetada.

Kes siis ühistransporti ikkagi korraldab? Turg? Inimeste vajadused? Poliitilkud? Bürokraatia? Sotsiaaltöötajad? Haridusasutused? Tööandjad? Transpordiettevõtted? Ühistranspordikeskused? Me ise oma valikutega? See on paljude osalejatega ühiskondlik tervikküsimus kus on leitud lahenduseks hetkel toimiv versioon, mis kindlasti ei ole parim. Süsteem kus iga osaleja soovib meile küll parimat, kuid tihti arvestamata kõigi tegelike vajadustega või vajadusi marginaliseerides. Tihti peetakse silmas vaid kehtiva süsteemi jätkumist senisel viisil. Loomulik ja alalhoidlik käitumine, seda ei saa seda ka täielikult põhimõtteliselt hukka mõista, kuid heal probleemi lahendajal peab olema ainult üks lahend – suurim kaetud ühiskondlik vajadus.

Praegusel lahendusel on oma varjuküljed. Saarte piirkonnas on tasuta sõidu arvestamisel ebavõrdsus, sest laevaliiklus ei ole võrdsustatud bussiliiklusega. Vormsi elanik tasuta maakonnakeskusesse teenuste juurde või tööle ei saa. Me ise valime tihti isikliku auto, sest bussigraafik ei sobi või vajaliku sihtkohaga ei olegi ühendust. Osa tööandjaid korraldab oma töötajate veo ise ja varjatult ühistranspordi teostaja rollis sotsiaaltöötajad on mitteerialases autojuhi ametis . Riik läbi ühistranspordi seaduse on hankemenetluste kaudu veolepingutega suhteliselt jäigalt määratlenud, millal ning mis tihedusega maakonnabussid ja parvlaevad sõidavad.

Uued lahendused

Maakonna ühistranspordi paindlikud lahendused põrkuvad täna praeguse süsteemi jäikusele. Lepingud vedajatega hankega garanteeritud mahtudele on tehtud pika ajaperioodi peale ja riigieelarvelist vahendite piires saab teha ainult kosmeetilisi vangerdusi. Eelarvet koostatakse Eestis eelmise aasta baasperioodi arvestades, mitte nullbaasilt, mis on Eesti 200 üks ettepanekutest. Ehk tänase eelarvekorraldusega ei muutu midagi, uusi finantskohustusi nõudvaid otsuseid ei ole võimalik vastu võtta. Ei saa panna ühistranspordi liine juurde, suurendada tihedust või taastada raudteeliini Riisiperest Haapsallu. Kuid raudtee taastamine on Läänemaa arengule eluliselt vajalik.

Juba üle kümne aastat tagasi korraldas Saare maavalitsus ühistranspordi uuringu, kasutades liikumisvajaduste kindlaksmääramisel mobiilpositsioneeringut. Hiljem on sama meetodit kasutatud erinevates ühistranspordi ja teistes liikuvuse uuringutes, näites regionaalsete kantide määratlemisel. Täiesti vajalik monitoorimisvahend tänapäeval ka Läänemaal, määratlemaks tegelikud liikumised kas iga-aastaselt või siis üle aasta. Läänemaa kontekstis tuleks teisiti vaadata näiteks Noarootsi ja Östery vahelist liiklust. Mulle sümpatiseerib siinjuures Leedritalu algatus veetakso osas.

Lisaks püsivale liinitranspordile on vajalik erinevateks sõitudeks hajaasustuses paindlikke transpordivorme. Meil kõigil on väga erinevad liikumisvajadused. Üheks uueks ühistranspordimeetodiks võiksid olla kogukonnateenused. Soetada ühistranspordiraha eest kogukonnale liikumisvahend ja palgata juht või maksta ühistranspordi teostamise eest transpordi korraldajale näiteks isikliku sõiduauto (väikelaeva) kasutamise hüvitist. Seda mõtteviisi toetab ka kehtiv Kodanikuühiskonna arengukava, mida tuleks rakendada parimal viisil. Osa ühistranspordirahastusest peab jõudma otse kogukonnani ja ka juhtumispõhiselt konkreetse inimeseni.

Uut transpordilahendust kaaludest peab olema kõigile selge, kuipalju ja kuhu meie ühisraha eest transporti korraldatakse ja kuskohast algab vaba konkurentsiga ettevõtlus transpordiettevõtjatele. Lisaksin, et riigihangetega ettevõtluse korraldamine ei ole just vaba ettevõtluse parim näide ja mida aeg edasi, seda konkurentsivaesemaks (sõitjale ja riigile ebasoodsamaks) olukord muutub. Näitena tooksin Leedo juhtumi parvlaevaliikluse korraldamisel, mille lõpplahendus ei toonud ilmselt ühelegi osapoolele au.

Ühiskondlik sidusus

Demokraatlikku mõtteviisi ühistranspordi korraldamisel on vaja suurendada. Kaasata tuleb maakondliku ühistranspordi korraldusse erinevad huvigrupid, arvestades sõitjate, tööandjate, sotsiaalabi, hariduse ja transpordiettevõtjate ja teiste osaliste arvamusi.

Kogukonna jaoks on iga transpordiprobleem vajalik nüüd ja kohe lahendada. Otsus peab toimuma subsidiaarsuse ehk lähimuse põhimõtet arvestades kohapeal. Vajalik on praegu kehtivatest piiridest üle olla. Ei ole vahet kas teenust osutatakse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi või sotsiaalministeeriumi või siis hoopis omavalitsuse haldusalas. Võib ka juhtuda, et on tegemist on hoopis päästejuhtumiga seotud transpordiga siseministeerumi haldusalas. Selleks kõigeks võib ja peab kasutama sama ressurssi. Peame hakkama tegema praeguste ministeeriumide haldusalade piire ületavaid otsuseid lähtuvalt tegelikest vajadustest ja kogukonna eelistustest.

Lähimuse põhimõttel otsuste tegemise puudus on kinni poolikus riigireformis, mis on vaja viimaks lõpuni viia. Oleme viimasel ajal jõudnud riigihalduses absurdse küsimuseni – kas koolipäeva alguse peaks kehtestama haridusminister? Kindlasti ei, kogukond suudab ise oma küsimused otsustada ja enamikel juhtudel lahendada. Paljud mõistlikud elukorralduse valikud ja võimalused on meie kätes!


Toomas Kasemaa

Toomas Kasemaa on Eesti 200 liige ja riigikogu kandidaat.

  • Olen varasemalt kaitsnud Eesti riigipiiri alates 1991. aastast kuni Schengeniga ühinemise ettevalmistamiseni nii rühmaülemana, piirivalvepiirkonna ülemana kui ka Siseministeeriumi piirivalvepoliitika büroo juhatajana. Olen korraldanud Saare maakonna jätkusuutlikku arengut maavanemana. Kaitseväe ohvitserina olen korraldanud Kaitseväe kaplaniteenistuse, sotsiaalteenistuse ja psühholoogiateenistuse arengut ning veteranipoliitikat. Ettevõtjana koos sõpradega tegelesin innovatiivse tänavavalgustuse juhtimisüsteemi väljaarendamisega Ajujahi võistlusest kuni valmislahenduseni, mis paigaldatud nii Kuressaarde kui ka Haapsallu ning mujale Eestisse. Viimased kaks aastat olen osalenud Eesti Paralümpiakomitee juhtimises täitevkomitee liikmena.
  • Läänemaaga seob mind perekondlikult onu Ants Kasemaa, kes elas Haapsalus ja on maetud Haapsalu metsakalmistule ning onutütar Anne Metsis, kes seal üles kasvas.

Toomas Kasemaa

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
ohoo!
ohoo!

Kaasata tuleb maakondliku… kas siis keda? Sul ikka mõni sõber on?

Sass S.
Sass S.

Aga Kullamaalasele tasuta bussi ei ole .

wpDiscuz