Kevadel lahkus meie hulgast ootamatult koolimees, dirigent, ajakirjanik ja poliitik Andres Ammas. Mitmekülgse inimesena jättis Ammas tühiku paljudesse kohtadesse.
Kõige rohkem teati Ammast poliitikuna – Eesti Kongressi ja ülemnõukogu saadikuna 1990. aastate alguses ning praegu viimaseid kuid koos istuva XII riigikogu liikmena. Kui Ammas elus ka midagi muud poleks teinud, oleks ta läinud ajalukku ainuüksi sellega, et oli üks 69 ülemnõukogu saadikust, kes 20. augustil 1991 hääletas Eesti iseseisvuse poolt.
Ammast jagus palju rohkemaks. Poliitikaelus on ta olnud erakonna Isamaaliit peasekretär ning töötanud Mart Laari valitsuses peaministri nõuniku ja büroo juhatajana. On olnud Isamaa ja hiljem kahe partei ühinemisest sündinud Isamaa ja Res Publica Liidu liige. Erakonna poliitikas pettununa lahkus ta IRList, kuid kaua ta suurest poliitikast kõrval olla ei suutnud. 2014 oli ta uue erakonna – Eesti Vabaerakonna –asutajate seas.
Kaaspoliitikud nii opositsioonist kui ka koalitsioonist on Ammase kohta öelnud, et ta oli riigimees. „Ammas oli idealist, kes hoidis poliitilist kultuuri kõrgel ja lootis midagi suurt ära teha. Ta oli veendunud, et kõik pole müüdav, et on olemas väärtused ja ideaalid,” kirjutas oma järelehüüdes Jaanus Karilaid. Kohalikus poliitikas läheb Ammas ajalukku staažika linnavolikogu liikmena, kes volikogu esimehena jätkas oma eelkäija Ülo Uluotsa rajatud rada.
Kõige suuremad ja sügavamad jäljed jättiski Ammas Haapsallu ja Läänemaale.
Konservatooriumis koorijuhtimise eriala lõpetades oli Ammasel võimalik valida – kas jätkata Haapsalus muusikaõpetaja, koorijuhi ja kooliteatri muusikajuhina või võtta vastu oma õpetaja Venno Laulu pakkumine asuda tema kõrvale Eesti ühe esinduskoori, filharmoonia poistekoori abidirigendina. Ammas tuli Haapsallu, sest nägi kodulinnas suuremaid võimalusi end teostada ja midagi nähtavat teha. Kooliteatris tõi ta lavale kaks muusikali – „Charlotte koob võrku” ja „Toomas Linnupoeg”.
Kuigi Ammas jõudis töötada kultuuriosakonna juhataja, ajakirjaniku ja haridusametnikuna, viis tee teda ikka kooli tagasi – ta oli Haapsalu gümnaasiumis muusikaõpetaja, õppealajuhataja ja direktor, lisaks pidas ta muusikaõpetaja ametit Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukoolis ja Noarootsi gümnaasiumis. „Ma ikka norisin teda, lõõpides, et tema elulaulu salmiosad olid küll erinevad, aga refrääniks jäi alati kool. Tegi ta siis ajalehte, poliitikat või juhtis kultuuriosakonda, maandus ta ikka vahepeal jälle koolis,” on Ammase klassiõde ja sõber Ilona Aasvere öelnud.
Nii nagu kooli, naasis Ammas ikka ja jälle ka ajakirjanduse juurde. Ajakirjandus on teine eriala, mille ta ülikoolis lõpetas. Ta oli armastatud raadiohääl Vikerraadio hommikuprogrammis.
Haapsalu linnapea Urmas Suklese sõnul on aga tähtsaim, mis Ammas Haapsalu jaoks on teinud, tugev ja elujõuline ajaleht. Koos mõttekaaslastega asutas Ammas 1989. aastal Lääne Elu, mis oli Eesti esimene erakapitalile tuginev sõltumatu ajaleht. Kahel korral oli Ammas Lääne Elu peatoimetaja ja ka pärast selle ameti maha panemist oli ta alati hingega toimetuse juures. Lehe omanikuna suunas ta toimetuse vaimsust ja meelsust – tema jaoks oli tähtis, et Lääne Elu oleks korralik ajaleht, mis peale Läänemaa elu kajastamise ja mõjutamise oleks tõsiseltvõetav ka üle riigi.
Tänavu sügisel lõid Ammase sõbrad ja lähedased Eesti rahvuskultuuri fondi alafondina Andres Ammase fondi, mille kaudu toetatakse Läänemaa kultuuri- ja hariduselu edendamisse panustanud inimesi.
