Sven Mikser: ärge kartke!

Sven Mikser

välisminister, SDE

ÜRO globaalse rändraamistik on õiguslikult mittesiduv raamdokument, mis on vajalik, et anda 193 ÜRO liikmesriigile võimalus rääkida rändest kui globaalsest väljakutsest.

See on üks väga paljudest ÜRO peaassamblee mittesiduvatest resolutsioonidest, mis visandavad olulistes kogu maailma mõjutavates küsimustes edasisi tegevusi. Mitte keegi meist vist ei arva, et ränne ei oleks praegu üleilmne väljakutse.
Mida ränderaamistik ei ole ja mida ta ei tee? Ränderaamistik ei ole välisleping Eesti ega ka rahvusvahelise õiguse mõttes. Ta ei ole Eestile ega ka teistele riikidele õiguslikult siduv. Ta ei võta meilt õigust kujundada ise ja suveräänselt oma rände- ja piiripoliitikat. Ta ei muuda rännet inimõiguseks. Ta ei too ka Eestisse sisserändajaid võrreldes selle hulga ja arvuga, kes siia muidu võiksid sattuda.

Eestis ei ole ühtegi erakonda, kelle eesmärk oleks lõdvendada sisserändepoliitikat, et tuua massiliselt sisserändajaid. Need, kes nii väidavad, ei kõnele tõtt. Ärge kartke! Ka väljaspool Eestit ei ole mingit salapärast vandenõu, mis sooviks meie rahvale ja kultuurile hukku ja tahaks sundida meid oma senist poliitikat muutma. Ärge kartke! Ränderaamistiku heakskiitmine sõltumata meie osalusest ei too Eestisse massimigratsiooni.
Rahvusvaheline tavaõigus, see sõnapaar, samuti süütu toponüüm Marrakech on saanud just kui mingiteks laste enne und hirmutamise vahenditeks. See ei ole teema ratsionaalne käsitlus. Ärge kartke! Hoopis olulisem ühest mittesiduvast ÜRO deklaratsioonist on Eesti jaoks mõistagi vajadus kaitsta ja tugevdada reeglitepõhist multilateraalset maailmakorda. See kord on meid hästi teeninud alates meie iseseisvuse taastamisest. Ta on aidanud meil hoida ja kindlustada oma iseseisvust. Meie jaoks on tähtis hoida sellist maailmakorda, kus riigid suudavad omavahel läbi rääkida, kui vaja, siis kokku leppida ja käituda vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja tavadele.

Mis tegelikult on kaalul Eestis. Oleme viimase veerandsajandiga suutnud oma poliitilistes mõttevahetustes hoiduda ähvardustest ja hirmutamisest. Oleme suutnud rääkida asjadest ilma viha ja isikliku vastandumiseta. Me oleme suutnud keskenduda poliitikate sisule ja mõjule. Ja me oleme vähemalt vaikimisi tunnistanud, et erakondlike huvide kohal kõrguvad mingid ühised rahvuslikud huvid, mida ei kista igapäevasesse poliitvaidlusesse ja mille pikaajalisi eesmärke ei ohverdata lühiajalistele reitingupunktidele.

Inimeste hirme tuleb võtta tõsiselt, nendest tuleb rääkida, seda tuleb teha rahulikult ja ausalt. Umbes tund aega tagasi siin Toompea lossi ees platsil väljendasime me sotsiaaldemokraatidena valmidust rääkida nendega, kes arvavad meist erinevalt. Meile ei antud selleks sõna, aga samas paljud meist said vestelda silmast silma meeleavaldajatega – inimestega, kes ei ole meiega kõiges nõus. Ma tahan tänada neid, kes olid valmis meid kuulama ja ka meiega vaidlema.

Meie ühine inforuum paraku kahaneb. Selline olukord peab muutuma. Me peame suutma viisakalt ja väärikalt jääda ka eriarvamustele. Kui konservatiivide valijad loevad vaid omadest väljaannetest konservatiivset tõde, liberaalide valijad vaid liberaalset tõde, sotsiaaldemokraatide valijad vaid sotsiaaldemokraatlikku tõde ja kui pildid, mis nende ette maailmast maalitakse, oleks just kui erinevatelt planeetidelt, siis sureb argumenteeritud poliitilise debati kultuur aegamööda välja ja ilma selleta ei ole meil ka demokraatiat.
Liberaalne demokraatia ei ela täna läbi oma paremaid päevi, ajakirjandusvabadus, vähemuste õigused, isegi liberaalne demokraatia kui selline ja reeglite põhine maailmakord on sattunud tugeva surve alla. Seda ka põlistes demokraatia kantsides Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Meie oma iseseisvust taastades 27 aastat tagasi lubasime luua vaba ja demokraatliku riigi ja vaba mitte üksnes võõrast ikkest, vaid vaba ka palju avaramas tähenduses. Me tahtsime luua riiki, kus inimesed saaksid olla vabad ennast teostama, olema sellised nagu nad on, julgema arvata ja kuulata ning aktsepteerida teisi ja teistsuguseid. Kordan: mitte keegi meist siin ei esinda mingit varjatud agendat eesmärgiga tuua Eestisse massiliselt sisserändajaid. Need hirmud on alusetud. Ja mitte keegi meist ei taha võtta Eesti riigile salaja meile vastumeelseid või vastuvõetamatud kohustusi. Need hirmud on alusetud.

Palun teid rahvaesindajad mitte langetada ÜRO ränderaamistiku kohta otsuseid hirmu, välise surve või loodetava lühiajalise valimiskasu nimel. Kui me hakkame oma riigi kõrgemas valitud kogus langetama otsuseid, mis tuginevad hirmudele ja eelarvamustele, siis on selle pikaajalised mõjud meie demokraatiale palju suuremad ja palju sügavamad kui küsimus ühe ÜRO mittesiduva deklaratsiooni toetamisest või mittetoetamisest.

Välisminister Sven Mikseri poliitiline avaldus riigikogus 26. novembril 2018