0

Anvar Samost: paavsti visiit ja eestlaste usk

Anvar Samost. Foto: erakogu

Eestlased vaatasid paavsti kui globaalset kuulsust. Tema kõrval näitasid end kohalikud kirikujuhid, kuid rahva enamus ei lähe nädala lõpus kirikusse, vaid ostab esoteerikat.

Paavsti külaskäik Eestisse ei toonud kokku rahvamasse, kuid inimeste huvi oli vaieldamatult suur. Tagantjärele on kõige huvitavam vaadata mitte visiidi detaile, vaid reaktsioone ja kajastusi ühiskonnas, kuna see räägib palju usust tänases Eestis.

Eesti on kiriku mõttes usuleige. Lisaks on katoliiklasi võrreldes luterlastega ja õigeusklikega võrreldamatult vähem. Samas on kirik avalikus ruumis ja ametlikus tseremoniaalses narratiivis kohal võimu kinnitajana. Mõelge kõikvõimalikele riiklikele sündmustele, avamistele, tähistamistele: kiriku esindajad on alati kohal, enamasti piiratud rollis, aga kindlalt pildis.

President Kersti Kaljulaid alustas ametiaega katsega väljakujunenud tava vähesel määral muuta, kuid ei leidnud laiemat mõistmist. Nüüd oli president paavstil lennujaamas vastas ning vaevalt et seal ja hilisemates tseremooniates oli tegu Vatikani riigipeale väärika vastuvõtu pakkumisega – ikka kirikut sisaldava ametliku joone jätkamisega.

Eesti luteri kiriku positsioon selles narratiivis on samas vastuoluline. Võim kasutab kirikut platvormina väärtussõnumite edastamiseks ja kirik on selles uhke osaline, kuid sõnumid ei ole religiooniga seotud, vaid keskenduvad enamasti Eesti ajaloolisele järjepidevusele ja ühistele põhiväärtustele (mis on kristliku taustaga). Kirik ise nende tavapäraste avalike sündmuste käigus sisulise päevakajalise agendaga ei esine.

See torkas silma ning leidis kommenteerimist ka paavsti külaskäigu ajal. Praegune katoliku kiriku pea on moodne globaalne avaliku elu tegelane ja arvamusliider. Tema vaade maailmale on erinevalt mitmest eelkäijast progressiivne ja sotsiaalsetes küsimustes pigem liberaalne või vasakpoolne. See on andnud talle ka meedias, mis tihti jagab samu vaateid, väga palju nähtavust ning teinud paavstist figuuri, keda võiks võrrelda näiteks U2 laulja Bono ja teiste sarnaste poliitiliselt aktiivsete kuulsustega.

Kolleeg Toomas Sildam luges paavsti Tallinnas peetud kõnedest mitmeid selge poliitilise sõnumiga lõike ja küsis – retooriliselt –, kuidas nendega suhestub Eesti luteri kirik, kelle juhid visiidi ajal nähtavad olid, kuid palju ei öelnud ja hoiavad paavstiga võrreldes konservatiivsemat joont. Kui panna paavst ja luteri kirik Eesti erakonnamaastiku väärtusspektri taustale, siis paiknevad nad eri äärtes.

Siinsete kirikutegelaste jaoks oli ilmselt meeldiv, et ühe kristliku usujuhi nägemist pidas oluliseks nii suur hulk Eesti tipp-poliitikuid ja avaliku elu tegelasi. Samas moodustas olulise osa nende tagasipeegeldusest enda kohaloleku rõhutamine. Kui sotsiaalmeediat vaadata, siis valdav oli fotode postitamine koos lihtsa sõnumiga: olen pildil koos paavstiga. Omamoodi variatsioon nähtusest, mida inglise keeles märgib väljend virtue signalling – mingite populaarsete väärtuste pealiskaudne avalikku heakskiitu taotlev tähistamine.

Kui paavst oli Eestis ühe päeva ja niipea tagasi ei tule, siis kõikvõimalike ebauskude kohalolek meie ühiskonnas on püsiv ja laialdane.

Alles saime teada, et lihtne mees läks „teadvust avardama” konnamürgi abil ja sai paraku surma. Raamatukaupluste müügiedetabelites troonivad isehakanud nõidade ja posijate teosed – osa neist esmapilgul koomilised, aga osa kindlasti eesmärgipärasel kasutamisel tervisele ohtlikud. Suurte veebiväljaannete esikülgede rutiinseks osaks on muutunud kõikvõimaliku esoteerika plokid, mida täidavad spetsiaalselt selleks tööle võetud toimetajad.

On selge, et inimesed otsivad kiiresti muutuvas maailmas oma eludesse vaimset tuge ja pidepunkte, mingit juhatust. Kui kirik on paljude jaoks ametliku narratiivi dekoratiivne komponent, kes pole isegi paavsti kombel kuulus, siis kanaliseerub ebakindlus sõna otseses mõttes alternatiivide suunas.

Et kristlik alus on Eesti väärtusruumis selge ning enamasti positiivses, ühiskonda siduvas ja edasiviivas kasutuses, siis puudutab kiriku marginaliseerumine kõiki. Aidata saab nii ennast kui ka ühiskonda siiski üksnes luteri kirik ise, uuenedes ja otsides kivistunud tavast erinevaid viise kõnelda nendega, kes usku vajavad. Kas seda annab teha sama moodi kui praegune paavst? Ilmselt mitte, kuid õppetund võiks tema lühike külastus Eesti kristlikele usujuhtidele olla küll.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz