Ann Mari Anupõld: kits – põnev koduloom

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk
Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Viimastel aastatel on kitsepidamine maal taas moodi läinud. Kui koer ja kass on olemas, tahaks järgmise katsealuse võtta. Ei hakka ju sellepärast siis kohe kaugelt boamadu või laisklooma importima. Kitsed paljunevad jõudsalt, igasugu ristandite hinnad on võrdlemisi madalad ning kui te olete nõus leppima sokuga, siis neid jagatakse sageli puhta muidu. Koos munade, haisu ja kõigega.

Mõõdult on kitse lihtsam käsitseda kui näiteks Šoti mägiveist, kelle nunnumeeter võiks olla enam-vähem samal tasemel. Kitsi ei pea ka pügama – asi, mis mind lammaste juures juba ammu ära on tüüdanud. Kõige ägedama välimikuga lambad (sest hobiloomapidajatena me otsime lemmikloomas ju seltskondlikkusele lisaks ka dekoratiivset elementi) on enamasti veel sellised, kellele peab lausa kaks korda aastas masina või kääridega lähenema. Kitsed ei ole ka oma ninaesise suhtes eriti valivad. Vastupidi. Ega neile niisama maapinnal rohtu näksida väga ei meeldigi. Kui nad on kõik teie värvikad aialilled nahka pistnud, ronivad nad kõrgele puu otsa ning hakkavad oksi ja lehti ragistama. Iluaia pidamine läheb koos kitsedega kohe palju, palju lihtsamaks. Iluaeda koos kitsedega lihtsalt enam ei olegi. Iluaiast saab sujuvalt kitseaed.

Kitseaediku ehitus on see-eest juba suurem proovikivi. Põhimõtteliselt sobivad neile hästi sellised aedikud, mis peaksid kinni ka treenitud, suurt kasvu Saksa lambakoera. Kolm meetrit kõrge tugev võrk, pealtpoolt kinni. Ja altpoolt betooniga ka ilmselt. Et kui kitsed on väsinud mööda võrku üles ronimast, ei mõtleks nad välja, et võiksid endale aia alt kaevikuga pääsetee tekitada. Tegelikult pole kitsede ühes kohas hoidmine sugugi nii keeruline. Võite kindlad olla, et selles kohas, kus te ei taha kitsi hoida (oleme tagasi iluaia juures), on nad nõus ka ilma igasuguse aiata ilusti jääma. Teie suureks rõõmuks.

Viimati nägin põllumajandusloomade foorumis naljakat müügikuulutust. Pakkuda oli sokk, tasuta nagu ikka, tingimusel, et teda ei hakataks pidama ketis. Noh, et nii, nagu me ei saada koeri ketikoerteks, on ka kitsedel see nüüd müügitingimustes sees. Aga kui see kits on kümnendat korda üle aia pannud, tekib mingil hetkel ilmselt küll vajadus ta lihtsalt tee äärde puu külge siduda või talle ketiga pomm kaela panna. Huvitav, kas uuema aja koerte elektripiirded toimiksid kitsedel? Ilmselt mitte. Kits oleks esimene, kes selle süsteemi üle kavaldaks. Suvel nägin tegelikult aga mitmel korral, et enne Rummut suure punaseks võõbatud kivi juures, millel seisab „Ettevaatust, kuri koer!”, oli ketis hoopis kits. Ju omanikud teavad, miks ta sinna pistetud on. Kuigi lauspäikesega tundus olukord looma suhtes siiski natuke ülekohtusena.

Tervise poolest on kitsed robustsed ning terved loomad. Mitte päris surematud, aga nii ligilähedal sellele, nagu üks keskmine loomolend olla suudab. Vastupidises veenis mind aga kahjuks aasta alguses tuttavate juures juhtunud õnnetus, kus kits sõi hobuste kuivsilo ning haigestus ägedalt. Kits oli nakatunud listerioosi. Seda haigust põhjustav bakter on mullas olemas ning talle meeldivad eriti hästi happelised keskkonnad. Nagu seda on näiteks silorull. Heinas see bakter niimoodi vohada ei suuda. Lehmadele ja hobustele bakter eriti midagi ei tee, kuid lammas ja kits on tema mõjudele vastuvõtlikud. Väikese süsimusta kuradi moodi välja näinud kits Kustile sai suur kõhutäis silo aga lõpuks saatuslikuks. Pärast kaht päeva kestnud võitlust tema elule tagasi toomisele andis ta lõpuks siiski alla. Seega on kits robustne ja eluterve loom. Kuni te ähvardate teda silorulliga.

Kääbuskitsedele parima rakenduse on aga kahtlemata leidnud ameeriklased (ainult nemad tulevad selliste mõtete peale). Üle lombi on saanud ülimalt populaarseks kitsejooga. Ei, mitte see, kus kitsed peavad harjutusi tegema. Ikka teie teete. Sirutate ennast koerapoosi, sel ajal kui kümme kääbuskitse vudivad mööda ruumi ringi ja katsetavad, kes suudab ronida kõige kõrgemale inimese selga. Kui teie hingamine on pingutusest peaaegu peatumas, võite olla kindel, et üks kits kasutab juhust, et õrnalt teie huult näksida või teie turjale karates harjutusele lisakoormust jagada.

Nii et jah – seda kõike silmas pidades tundub kits koduloomana põnev proovikivi.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments