Täna kell kaks pärastlõunal algas Karuse kirikus Pööriöö kontsert. Rahvast täis kirkus esines Mait Trink. Trink laulis täna Islandi iseseisvuspäeva auks ja Islandi jalgpallurite eilse Argentina-mängu kiituseks tänavuse suve avatuks Islandi hümniga. Enne seda pidas kirikuõpetaja Kaido Saak tavapärase jumalateenistuse.
Kui pööripäeva jumalateenistus peetud ja armulaud jagatud, tuli ka Karuse koguduse kirikuõpetaja Kaido Saak kirikuesisele värsket õhku hingama. Rahvas tegi aega parajaks, sest Mait Trink sättis kirikus üles oma esinemiseks tarvikikku.
“Ma olin kindel, et rahvast tuleb täna kirikusse, aga nii palju… Poleks oodanud,” tunnistas kirikuõpetaja.
Rahvast muudkui lisandus. Vana tee serv oli juba autosid täis pargitud ning rivi hakkas tasapisi ka suure tee serva tekkima.
Pööripäevateenistusi on Karusel peetud nüüd juba üle 25 aasta, meenutas koguduse diakon Meelis Malk. Algus olnud 1989. aasta suvel. “Sellisel kujul hakati pööripäevateenistusi pidama kuskil 1997. aastal, täpselt ei mäletagi enam,” arutles Malk.
Uue pöörde sai pööripäevateenistus tunamullu, siis toimus pärast jumalateenistust esimest korda kontsert. “Tänane on juba kolmas kord, kahel esimesel korral laulis Karl Madis, nüüd siis Mait Trink,” lausus Malk.
Kontsertide taga pidavat olema loodussõprade seltskond. “Nad oln siinkandis juba aastaid käinud, kuid ühekorra nad teatasid, et me oleme käinud siin nii palju, me tahaksime ka kogukonnale midagi vastu anda,” meenutas Malk ja osutas kiriku teadetetahvlile, kus rippus Mait Tringi kontsedi müürileht. “See on nende kingitus kogukonnale.”
Loodussõbrad on Karuse kiriku oma suvetuuri kogunemiskohaks valinud. “Kogunevad siin, siis lähevad kas Matsalu lahele reisu peale või käivad Puhtulaiul,” ütles Malk. “Täna minnakse Soontagana maalinnuse peale, käiakse Mihkli, Kurese, Soontagana kandis.”
Kontserti oli kuulamas ja hiljem ka ajaloolisel Lõuna-Läänemaal tuuritamas kirev seltskond. Inimesi oli Haapsalust, Ridalast, oli Tartu mehi, inimesi Pärnust ja ka Hiiumaalt.
Islandi kiituseks ja jalgpallurite auks
Mait Trink laulis Islandi iseseisvuspäeva auks ja Islandi jalgpallurite kiituseks tänavuse suve avatuks Islandi hümniga.
“Kui mul paluti kontsert anda, ütlesin hurraaga kohe, et miks mitte,” ütles Trink. “Siis aga hakkasin mõtlema, et mida ma siis laulan… Ja kui ma olin tükk aega mõelnud, otsinud erinevaid asju, mida siin tohiks või sobiks laulda, siis ma avastasin, et suurem osa sellest materjalist on see, mida peaks laulma klaveri kõrval. Käsi niimoodi klaveril ja pianist saadab. Aga ei olnud mul sellist klaveritunnet ja klaveritahtmist.”
Trink otsustas, et laulab neid laule, mis talle endale korda lähevad, neid laule, mis talle endale meeldivad ja mis on teda tegelikult läbi aegade saatnud.
“Ja osad neist ka väga tänase päevaga seotud,” juhatas Trink oma kontserti sisse. “Nimelt, kui 1991. aastal Eesti taasiseseisvus, siis islandlased olid need, kes esimesena meie iseseisvust tunnustasid ja tunnistasid. Kui ma Islandis koolis õpetasin, siis isegi esimese klassi lapsed teadsid, et Eesti on lahe, et Island tunnustas meid esimesena. See oli nii üllatav kuulda ja samas nii soe ja südamlik.”
Tringi sõnul on Island pikema ja tunduvalt uhkema ajalooga kui seda on Eesti. Islandi iseseisvus on veerand sajandit noorem kui meie oma. “Ja täna, täpselt 17. juunil 1944 Island iseseisvus,” lausus Trink. “Täna on neil suur püha. Ja kuna eile islandlased võib öelda, et võitsid Argentinat, või vähemalt Argentina kaotas [Argentina ja Islandi mäng jalgpalli MMil lõppes 1:1 viigiga], siis tahaks teile laulda ühe laulu. Seda laulu peetakse maailma üheks kõige raskemaks hümniks. Islandlased on aastaid vaielnud, kas peaks seda muutma või ei peaks. Õnneks na seda teinud ei ole.”
Mait Trink lauliski Islandi hümni esimese salmi. Rahvas kirikus seisis püsti.
Edasi esitas Trink nii joomalaule kui ka filmimuusikast tuntud viise.
“See juhtus ühel pühapäeval, nagu tänagi,” keris diakon Meelis Malk ajaratast tagasi. “Kiriku uks oli lahti. Siis vaatan, et mis mõttes! Et hakkab inimesi kirikusse tulema. Ja mitte üks ega kaks, vaid kakskümmend. Siis oligi nii, et loodfussõbrad tulid kirikuse, kogunesid, et siit edasi reisule minna. Ja sealt tuli ka kontserdi mõte ja…” Nii see kõik algaski.
Fotod: Urmas Lauri
