Haapsalus Krahviaias porgandeid kasvatada ma ei soovita, sest pinnas on seal selleks üsna kõlbmatu. Porgand teadupärast tahab kergemat, muredamat, liivasegust, kuid samas huumusrikast maad, aga Krahviaia servas vohavate katkujuurte kõrval oli kõik vastupidi. Muidugi polnud mul siis õrna aimugi sellest, mida porgandid tahavad – ja tulemus sai vastav.
Ma sõin porgandid ikkagi ära, kuigi nad olid kidurad, puised ja peenikesed ning ka sõlmilised, sest porgandikärbeski oli tee nende juurde üles leidnud. Valedes tingimustes kasvavad taimed ongi äbarikud ja kehva tervisega, ning põdurad taimed omakorda on eriti vastuvõtlikud kõikidele kahjuritele ja haigustele. Aga seda kõike pidin ma veel õppima.
Mõistlik on porgand külvata maha kohe, kui labidas maasse läheb, sest porgandiseeme külma mulda ei karda, porgand idaneb üsna kaua aega (2–3 nädalat) ja pealegi on maa varakevaditi veel pinnaseveest mõnusalt niiske, mistõttu on vaja pärast külvi vähem kasta. Varasel külvil on ka see eelis, et siis on porgandikärbse lendluse ajaks taimed juba nii suured ja tugevad, et ei huvita kahjureid enam eriti.
Kahjurite ennetamiseks teine hea aeg porkna külvamiseks on aga juunikuu algus, sest siis pole taimed kärbse lendluse ajaks veel idanenud ja tühjale peenrale pole mõtet muneda. Porgandikärbse gastroll leiab nimelt aset mai lõpus ja juuni alguses.
Porgandikärbse ärahoidmiseks puistavad mõned aednikud porgandiridade vahele kasutatud kohvipaksu või lausa kohvipuru ja väidavad, et aitab kindla peale. Mul endal pole küll olnud vajadust asja proovida, nii et ma ei oska seda abinõu kommenteerida.
Samamoodi vähendavat kahjurite rünnakut, kui kasvatada porgandit rida-realt vaheldumisi sibula, porrulaugu või aedubadega. Seda ma olen proovinud, aga mitte konkreetselt kahjurite tõrjumiseks, vaid niisama huvist. Sest pärast oma esimesi porknakatsetusi ei ole mul porgandikärbsega enam kunagi probleemi olnud. Võimalik, et aitab varane külv. Sel aastalgi näiteks külvasin oma porgandid koos pastinaagi, mustjuure ja naeriga 18. aprillil.
Porgandit on võimalik kasvatada lausa talikülvina, nii et peenar tehakse valmis novembris ja enne lund külvatakse. Ma ise olen nii proovinud, aga ebaõnnestunult, ega kavatse katset ka korrata, sest esimese korra näitel ja ka muidu pean meie talvesid liiga ebausaldusväärseks. Kui esimene lumi peaks sulama (nagu ta ju enamasti ikka teeb) ja jaanuaris-veebruaris saabuma paarinädalane pluss viie periood (nagu viimasel dekaadil enamikul aastatest ka on juhtunud), siis nende kraadide juures hakkab porknaseeme idanema ja järgnevat külmalainet idandid enam üle ei ela. Samuti on sügisest varakevadeni muttidel ja vesirottidel võimalik peenar segi laamendada.
Porgandi külvamise juures kurdavad paljud, et nii väikse seemnega on keeruline toimetada. Soovitatakse seeme külvamisel liivaga segada ja muid trikke. Liivaga segamist korra huvi pärast proovisin ja ei soovita. Külv tuleb ebaühtlane. Samamoodi tundub ebamõistlik veeta pikki tunde oma hinnalisest ajast, kleepides porgandiseemneid ükshaaval köögipaberist lõigatud ribade vahele, nagu ka mõni autor soovitab. Parem ikka näpuotste vahelt seemet rehaküljega tõmmatud vaokesesse pudistada, sest nagunii tuleb hiljem ridu harvendada, et taimekeste vahele jääks olenevalt sordist toll kuni kaks. Ja nagunii ei püsi seemnepakis olev seeme idanemisvõimelisena igavesti.
Mida ma aga olen proovinud ja mida tõesti soovitan, on porgandiridade vahele külvata kiirema idanemis- ja varasema tarbimisajaga redise, spinati ja rukola (põld-võõrkapsas) või paksoi (Hiina lehtnaeris) read. Selleks ajaks, kui porgand ruumi hakkab vajama, on rukola ja redis vahelt juba söödud ja spinat ning paksoi kah panni peale jõudnud, sest viimast valmistatakse toiduks õige noorena, kui tema lehed on alles kenas rosetis. Loomulikult võib porgandite juurde külvata ka kiirekasvulisi lihtsaid lehtsalateid, kui inimene on kindel, et ta need hiljemalt juunikuu keskpaigaks ka ära sööb. Minu puhul see ei töötaks, sest minu salatid ununevad pärast esimese vaimustuse ja isu lahtumist peenrasse ära ja siis ma kunagi juuli lõpus avastan sealt kaunid lopsakad poolde reide kõrguvad õistaimed, kelle kõrvale ei mahuks enam kasvama ükski porgand.
