0

Aidi Vallik: kampaaniaga depressiooni vastu

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann
Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann

Elu halvavat psüühikahaigust depressiooni ravib arstlikul tasemel diagnoosituna rohkem kui 75 000 Eesti inimest, maailma terviseorganisatsiooni WHO statistika järgi 5,9 protsenti elanikkonnast.

Igal aastal jääb väidetavasti diagnoosimata 40 000–45 000 depressiooni juhtumit, mis asjatundjate hinnangul tähendab seda, et iga päev liigub meie hulgas umbes 70 000 inimest, kes tunnevad end äärmiselt halvasti, rabelevad iga päev jõuetuse, meeleheite, väärtusetuse tunde ja surmamõtete küüsis, söandamata endale arstiabi otsida.

Need numbrid on kõnekamad, kui tuua välja fakt, et igal aastal diagnoositakse Eestis umbes 8000 vähktõve juhtumit, kuid 80 000 südame-veresoonkonnahaiguse juhtumit. Igal aastab sureb vähkkasvajate kätte 3800 ja südame-veresoonkonnahaigustesse ligi 9000 inimest. Depressiooni viimase vaatuse, enesetapu läbi jätab igal aastal elu veidi üle 200 inimese.

Depressioon ei ole nii otseselt eluohtlik kui vähktõbi või südamehaigus, kuid ta on siiski eluohtlik, sest 200 inimest aastas on siiski liiga palju. Ja 70 000 abi ja ravita inimest on liiga palju, samas kui teiste haigustega siiski jõutakse arsti juurde varem või hiljem. Südamehaigusi ei ole võimalik ignoreerida. Vähkkasvajate puhul oleneb, millal avalduvad sümptomid. Depressiooni pole võimalik ignoreerida, selle sümptomeid on võimatu mitte märgata – ja ometi loobuvad kümned tuhanded inimesed endale abi otsimast.

Depressioon on nähtamatu haigus. Arusaamatu, valelik ja salakaval haigus. Sageli ei mõista ka selle põdejad ise, et nende häda ei ole mitte sant iseloom, suur laiskus, kuri saatus või elusuutmatu saamatus, vaid see on haigus – ning kõige krooniks siiamaani ka stigmatiseeritud haigus, mille kohta käibib palju valearusaamu, ülekohtuseid üldistusi ja alandavaid müüte. Arvatavasti läheb veel kaua aega, kuni depressiooni suudetakse suhtuda nagu päris haigusesse. Ei arva ju ometi keegi, et südamehaige terveks saamiseks piisaks, kui ta end lihtsalt kokku võtaks, või et diabeedist saaks terveks, kui inimene lihtsalt viitsiks rohkem pingutada. Aga depressiooni suhtes on taolised seisukohad visad muutuma.

MTÜd ja tervishoiuorganisatsioonid on teinud depressiooniinfo levitamisel ja avalikkuse hoiakute kujundamisel viimastel aastatel tänuväärset tööd. Julgen arvata, et sellest on ka hakanud tasapisi järjest rohkem kasu olema. Seda näitab kas või nende viimase kampaania „Must lumi” tulemus. Selle kampaania ajal jagati kaheksa suure riigiasutuse ja eraettevõtte viiele tuhandele töötajatele välja depressiooni sõeltest, mille tulemused näitavad, kas testi teinud inimese puhul on depressiooninäitajad piirnormidest all- või ülevalpool, ja annavad viimasel juhul hea põhjuse arsti juurde juba täpsemale testimisele ja/või diagnoosimisele minna. Viiest tuhandest testi saanud inimesest tegi selle läbi veidi üle tuhande, kellest omakorda 46 protsendil osutusid depressiooninäitajad piirnormidest kõrgemaks.

Loomulikult peab arvestama, et testi tegid eelkõige need töötajad, kel juba endal oli oma psüühilise olukorra suhtes teatud kahtlusi ja kõhklusi, mis seletabki depressioonisümptomite nii suurt avaldumisprotsenti, aga ikkagi näitab see, kui paljud meie inimestest on tegelikult psüühiliste probleemide kütkes. Palju inimesi väljaspool neid konkreetseid ettevõtteid ja asutusi on tulnud lihtsalt kampaaniaga kaasa ja osalenud selles sõeltestis MTÜ Peaasjad kodulehe, listikirjade ja sotsiaalmeedia vahendusel. Praeguseks on kampaaniaga levitatavat testi täitnud juba üle 20 000 inimese kõikidest vanusegruppidest ning MTÜ loodab jõuda veel võimalikult paljude seni diagnoosimata depressioonihaigeteni, et nad lõpuks ometi julgeksid arsti poole pöörduda.

Testikampaania on suunanud ka depressioonist puutumata inimesi neil teemadel rohkem arutama ja oma vaateid revideerima, mis ehk aitab purustada selle haigusega seotud kahjulikke müüte ja muudab nõnda depressiooninähtudega inimesel arsti poole pöördumise või üldse maailmaga suhtlemise kergemaks. Suur asi on ju juba see, kui inimene ja tema lähedased saavad aru, milles üldse asi on, mitte ei koba eelnevate põlvkondade kombel pimeduses.

Depressioon ei ole sugugi uuema aja moehaigus, nagu üks selle kohta levivaid müüte väidab, vaid on tegelikult meie rahvast juba kaua kimbutanud. Piisavalt näiteid leiame meie vanemast kirjandusestki, kus seda haigust loomulikult küll nimepidi nimetada ei teata, aga tegelase käitumise kirjeldus annab piisavalt alust seda kahtlustada. Juba „Tõe ja õiguse” esimesest osast tuleb esimese hooga pähe kolm sellist tegelast, kellest üks ka teadaolevalt paela otsa läks. Ning siis veel „Libahunt” ja „Käkimäe kägu”… Igas neist on oma depressioonihaige sees. Päris hea, et nüüd on sellele nimi antud, see ära tuntud ja ravi olemas.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz