0

Ann Mari Anupõld: minu Eesti 100

Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri
Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Eelmise nädala algul saabus ootamatult suurushullustuse laine, mis kulmineerus laupäevaste pidustustega. Kuigi kõigile oli juba ammu teada, et Eesti 100 sel aastal tuleb, paistis, et nii mõnelgi jäid plaanid viimasele hetkele. Või siis tundus kõigile, kes ei olnud tegelikult mitte midagi planeerinud, et kui 100 000 lammast ees jookseb ja enda poolt 100 panust ja lubadust annab, ei saa ometigi sellest rongist maha jääda. Loomaarstid otsustasid tasuta 100 kassi ära lõigata ning üritus sai sedavõrd kiiresti hoo sisse, et pealkiri sai peagi täiendatud ning teatas siis, et vähemalt 100 kassi saab lõigatud. Tegelikkuses ulatusid lubadused pigem juba 300 kassi kanti. Valiti välja sellised loomad ja inimesed, kes endale lõikust üldjuhul rahapuudusel lubada ei saa. Rõõm oli näha, et kaasa löövate kliinikute nimekiri kasvas kiiresti.

Kuigi pidupäevale eelnevatel nädalatel paistsid silma mitmed aktsioonid ning üritused, ei osalenud ma tegelikult mitte ühelgi. Selle kohta nägin kuskil ka karikatuuri. Et mitu eestlast siis EV100 pidustustele jõudis? No 100 vast ikka. Aga kus ülejäänud olid? Lätis alkoholirallil. Või hoopis tööl.

Tööd on suurloomaarstil kevaditi alati palju, külmade ilmadega veel eriti. Poegimishooaeg on alanud ning kui vasikad ja talled 15 miinuskraadi juures lumehange potsatavad, on probleemid ja alajahtumine teinekord väga kiired tulema. Kui loomaarst peab 20 miinuskraadi juures käised üles käärima, võib lõpuks probleemiks saada aga hoopis arsti enda tervis.

Laupäevase pidupäeva lähenedes tundsin siiski kerget ängistust. Nii suur sündmus, et peaks tõesti endagi poolt miskit panust andma või seda kuidagi suurejooneliselt tähistama? Näitama väljapaistva žestiga, et minagi hoolin meie riigist, lipuvärvidest ning vabadusest. Et ma ei ole niisama maal omaette nokitseja ning tsivilisatsiooni eest peitupageja. Näe, isegi naabrimutikesed lubasid 100 ringi ümber küla kõndida, ja külajoodikud jõudsid juba enne suuremate tseremooniate algust sajandast pitsist mööduda.

Aga mida saaksin mina teha? Sada, sada miskit, sada midagi olulist, silmapaistvat, sada… Sajatunnised töönädalad? Ei miskit uut. Sada päeva puhkust? Mu kliendid leiaksid mu ilmselt üles, ükskõik kuhu ma end selleks ajaks peita üritaks. Sada tähemärki? Need ma ületan igal neljapäeval. Sada positiivset mõtet, sada head plaani, sada heategu?
Mida aga tähendab minu jaoks Eesti vabariik ning kus peitub minu rahvusliku uhkuse joon? Kas ta on minus üldse kuskil olemas? Eestis olen elanud enam-vähem seitse aastat oma elust. Ülejäänud aja olen veetnud Luksemburgis üles kasvades ning Austrias ülikoolis. Ma ei ole mitte kordagi elu jooksul käinud vabariigi aastapäeva paraadil. Olen korduvalt osalenud eri konsulaatide või Eesti seltside korraldatud vabariigi aastapäeva üritustel, kuid olen neid nautinud pigem ürituse enda pärast ning mitte selle pärast, mis põhjusel need korraldatud said.

Kogu välismaal veedetud aja jooksul ei ole minus aga kordagi olnud tunnet, et ma tahaksin lõpuks kuskil mujal elada ja olla kui ikka Eestis. Põhjus on ebamäärane. See ei ole käegakatsutav fakt, vaid on kuidagi seotud ühtekuuluvustundega. Eesti keel. Eesti loodus. Eesti rahvast iseloomustavad omapärad. Meie lootused, unistused, võitlusvaim. Meie umbusk võõraste asjade ja inimeste suhtes. Isegi see totakas valmisolek nõrkemiseni tööd rügada on kuidagi südantsoojendav, kuigi enamasti lootusetult väsitav.

Ja pessimism. Seda ei saa ometigi unustada. Päike võib kogu võimsusega taevast alla särada, eestlasel on ikka kulm kortsus. Sest ta ei usu, et see hea ilm kaua kestab. Või siis ei meeldi talle, et päike paistab silma. Vihm talle ka ei meeldi, ja tuul nagunii mitte. No üldse on teinekord kõik asjad ikka kohe täitsa halvasti ja pole lootust, et eales paremaks läheks. Taoline käitumine toob tahes-tahtmata naeratuse suule. No on ju imetlusväärne ja armas, et on olemas üks rahvas, kes kogu maailma muresid oma õlul püüab kanda!

24. veebruari saabudes leidsin end muudele paanilistele plaanidele vaatamata taas oma lemmikpaigast. Metsast. Tundus nagu taevataadi pidulik kingitus, et meil just selle suursündmuse puhul avanes maastikul klassikaline Eesti lipu pilt. Säravsinine taevas, must mets ja pimestavalt valge lumi. Kilomeetrite viisi lipuvärve ja silmailu, mille sisse ennast mässida. Ehk see ongi see, mida kõigest väest loodan Eestis ka järgmise 100 aasta jooksul näha.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz