Ann Mari Anupõld: teine noorus

Me teame seda tunnet. Luud-liigesed on hommikuti ärgates vähe kanged. Füüsilist tööd tehes ei lähe kuigi kaua aega, kui võhm on väljas ning niisama lustimiseks ja mängimiseks ei ole erilist isu. Kas peeglist vaatab vastu esimene hall karv? Kerged vananemisnähud võivad osal inimestel juba varakult välja lüüa. Ega loomadelgi elu selle koha pealt lihtsam ei ole. Kellel lähevad liigesed kangeks, kellel kuulmine või silmanägemine kehvaks.

Ninaümbrus läheb vägisi valgeks ning kilosid koguneb ribidele silmnähtavalt. Iga loomasõber teeb oma elu jooksul läbi mitme looma vanaduspõlve. Need võivad olla kohati kurvastavad ja rasked, kuid on sageli ka natuke koomilised ja armastusväärsed aastad.

Üks eriti äge tudisev pensionär on mu hea tuttava 14aastane koer Witte. Witte on Belgiast pärit ning ta nimi tähendab „valge”. Oma tõu poolest on ta taksi ja bullterjeri ristand, välja näeb ta nagu väga suure kondiga albiino taks. Witte päeva ainus eesmärk on oma omanikku mitte silmist lasta, isegi kui see tähendab selle vaese vanuri jaoks ränka tööpäeva. Iga natukese aja tagant tuleb tal ennast asemelt püsti ajada, et jälitada oma kodus töötavat omanikku kööki, vetsu või kirjutuslaua juurde. Enda hapra elu ja tervisega riskides pistab Witte siis vägisi oma kõveraid jalgu uste vahele, et kindlustada ligipääsu igale oma inimese kasutatavale alale.
Omanik läheb duši alla? Witte valvab vannitoa vaiba peal. Omanik läheb õue hobuseid toimetama? Witte üritab temaga sammu pidada.

Aeg-ajalt peab teda siis mõne hobuse kabja alt välja tõmbama. Teinekord kõõlub ta nagu jäme morsk söödatünnide ääre peal, üritades oma teraviljavaba spetsiaalsööta täiendada paari ampsu hobuste müsli võrra.
Omanik otsustab õhtuks välja minna? Witte jääb teda ukse all asuva mati peale ootama, süüdistav pilk silmis. Viis tundi hiljem võib ta leida täpselt samast asendist, pilk veel natuke rohkem süüdistav ja keha pikast ootamise ja valvamise pingutusest tudisev ja kange.

Omanik otsustab magama minna? Witte heidab ta jalge peale pikali. Et kindel olla, et omanikul ei oleks võimalik poole öö pealt märkamatult ära haihtuda. Või vetsu minna. Või kööki klaasi vee järele. Selleks, et Witte öistel rännakutel pidevalt peaga otse seina ei jookseks või ennast vastu kappi ära ei lööks, on voodi kõrval nüüd laste öölamp.

Õigemini peaks Witte nime selgitus olema „Väike valge terrorist”, sest just selliseks on ta oma lisanduvate aastatega muutunud. Aga ega omanik isegi väga palju parem ei ole. Kui Witte parasjagu teda ei jälita ning on väga sügavas unes, võib juhtuda, et omanik käib teda nügimas, et olla kindel, et koer on endiselt elus. Paranoia võib teinekord olla ka nakkav nähtus.

Vanade loomade peamisteks probleemideks ongi osutunud liigesehädad (ka koerad kannatavad artroosi all), ülekaal (mis jällegi mõjub liigestele halvasti), karvastiku probleemid (vanu koeri ja kasse peab kindlasti regulaarselt kammima, eriti karvavahetuse ajal, sest aeglase ainevahetuse tõttu ei vahetu nende karvastik enam korralikult), kehvad hambad, südamepuudulikkus ja kasvajatega seotud probleemid. Millal aga on loom vana?

Eks see on väga individuaalne. Rusikareeglina tekivad suurtel koertel alates kuuendast eluaastast ning väikestel koertel ja kassidel kaheksa-üheksa-aastaselt vananemisnähud. Vanu loomi tasuks kindlasti korra aastas loomaarstile näidata. Pange tähele, et loomaarst uuriks siis lähemalt hambaid, kuulaks südant ja hindaks looma üldist konditsiooni. Vajadusel võib teha ka vereproovi, et näha, kas kõik organid töötavad nii, nagu peavad.

See on eriti oluline ja vähemalt korra aastas minu meelest lausa kohustuslik sellistel koertel ja kassidel, kes pikemat aega rohtusid tarbivad. Olgu need siis liigestele mõeldud valuvaigistid või näiteks allergiaravimid.

Öeldakse, et kingsepal pole kingi, ja nii juhtub minulgi teinekord, et kõikidest headest kavatsustest hoolimata lähenevad minu koduloomad endale määratud plaanidele loominguliselt. Minu vana koera Tedi tervis on muidu korras, kuid hiljuti täheldasin, et ta kehakaal on korralikult tõusnud ning ta on selle tõttu üpris loiuks muutunud. Nii panin ma ta seenioride dieettoidule ja hakkasin teda vägisi kodust kaugemale tarima. Juba esimesel maastikuringil liikus ta ainult naabri majani, kus ta aia alt läbi vupsas ja kassi jahtima läks.

Ning kaks päeva pärast dieedi alustamist tõi ta endale jahimeeste kütikojast suure põdra kolba koju näksimiseks. Vähemasti aktiivsuse suurendamise eesmärgi olin m