Laulupidu. ALBERT KALA
Kas noorte tegijate mässumeel ikka pääses laulupeoga paratamatult kaasneva kantseldamise, kodurahu ja konsensuse otsimise kadalipust läbi ja kas see kandub noorte lauljateni – selles oli allakirjutanule enne kontserti põhiküsimus, kirjutab riigikogu liige, muusikaõpetaja Andres Ammas Postimehes.
Tantsijad said ülekeeva energia panna oma mässu laupäeval Vabaduse väljakul. Kuidas vastavad lauljad?
Esimene tõetund, teatud mõttes kogu peo manifest oli pärast traditsioonilisi alguslaule kõlanud Rasmus Puuri kirjutatud ja juhatatud «Meie» (Anna Haava «Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus»). Selles laulus on hoogu, võib-olla mitte nii palju trotsi kui Haava värssides, kui just uljust ja eneseteadvust. Kahjuks polnud suur koor avaplokis veel end soojaks laulnud ja keskendumine polnud maksimaalne.
Peo ideekavandi konkursile esitasid Rasmus Puur ja Veiko Tubin oma töö pealkirja «Noored juured» all. Hilisemat pealkirja «Mina jään» kommenteeris Puur õigusega, et jäämine iseenesest pole mingi väärtus – pead hakkama ka midagi tegema! Kontserti tervikuna kuulates meenus algne pealkiri korduvalt, eriliselt aga Puuri sümfoonilist teost «Tärkamine» nautides. Ere teos eredalt ettekantuna (dirigeeris Riivo Jõgi) mõjus hüpnotiseerivalt ja kinnitas: see pidu kuulutas tärkamise aega!
