Reportaaž: Vatla kooli päris viimane koolipäev

Tuleval aastal saanuks Vatla mõisakool 95aastaseks. Kooliharidust ennast on Vatla kandis antud 179 aastat ja need pole vaid tühjad arvud.

179 aasta taha mälu ei ulata, paari põlve taha aga küll. Vatla kooli lapsed räägivad nagu ühest suust, et Vatlas on õppinud nende õed-vennad, emad-isad ja vanaemad-vanaisad. Ikka paarikaupa. Mitte nii, et vanaisa siin ja -ema seal. Kõik ikka Vatlas. 2017. aasta septembris kett katkeb. Hanila volikogu otsustas kooli kinni panna. Ei tasu ära. Kümme Vatla kooli last läheb sügisest Virtsu, Lihula või Varbla kooli. Nende lapsed Vatlas kooli minna enam ei saa. „Oma lapsed panen Virtsu kooli,” ütleb 12aastane Ardo Nelis, kui on väheke aru pidanud.

Teisipäeval kell 10 hommikul, kui ajakirjanikud kooli vaatama tulevad, laulavad mõisa häärberi ümber kõrvulukustavalt linnud. Pääsuke teeb räästa alla pesa. Muidu on kõik vaikne. Kooli kinniminekuni on jäänud kolm päeva. Ukse kõrval seisab viis-kuus jalgratast. Vatlas käiakse koolis jalgrattaga. Viimased tunnid peeti eile. 30. mai on koristamise päev, sest enne kinniminekut tuleb see töö kah teha. Et ei jääks midagi pilla-palla, ükskõik kes siia siis tuleb. Kui tuleb. Ega muud kui keerdtrepist üles teisele korrusele, kus käib kibe töö.

„Oh sa heldeke, me oleme kõik tahmased. Kohe peseme puhtaks,” ehmub koolijuhataja Helju Viikmann. Tahmased ollakse sellepärast, et mõisa ahjud tunnevad kevade ära juba enne, kui see ise aru saab, et on kohale jõudnud, ja hakkavad koledasti suitsu sisse ajama. Aga sest pole midagi. Homme on ekskursioon, neljapäeval aktuse peaproov, reedel aktus ja… panebki kool uksed kinni. Jäädavalt. Häärberisse jäävad vaid raamatukogu ja külaselts, kuigi pärast haldusreformi ei ole Vatla enam ääremaa. Geograafiliselt asub ta täpselt uue valla keskel, aga geograafia ei loe midagi.

Lapsed lähevad tahma maha pesema. Meie läheme kööki, kus kooli kokk Vaima Viikman teeb üht viimast lõunat. Vaimal saanuks sügisel koolis 30 aastat. Kui Vaima tuli, tegi ta süüa 110 lapsele, täna teeb kümnele. Vaima ei tea, mis edasi saab. Leping on tal 31. augustini. „Ehk mõne tööotsa ikka leiab,” ütleb Vaima.

Peale söögitegemise on Vaima ka ahjukütja, koristajaga kahasse. „Mina kütan pooled, tema pooled,” ütleb Vaima. Kokku on mõisas kuus ahju. Vaima tööpäev algab külmemal ajal kell viis. Vaima tütred on Vatlas koolis käinud, vanem lõpetas põhikooligi, noorem läks pärast 6. klassi Virtsu. Siis oli Vatla juba algkooliks kahanenud.

„Ega teda oleks kinni pandud, kui põhjust poleks,” nendib Vaima.

Vaima on koolijuhataja Helju Viikmanni ja klassiõpetaja Ruth Lobjaka kõrval kolmas, kes on Vatla koolis täiskohaga palgal. Ülejäänud õpetajad käivad Virtsust ja Tallinnast. „Kolmekesi Vaima ja Ruthiga me tavaliselt olemegi,” ütleb Helju.

Ruth on Vatla koolis ametis olnud 26 aastat, 1991. aastast peale. Siis oli koolis 113 õpilast. Praegu on terves Hanila vallas alla saja koolilapse.

Nagu Vaima tuli ka Ruth Vatlasse mehele. Tallinna noorikul oli Vatlas tunne, et issand, kuhu ta on sattunud, aga aastad teevad oma töö. „Nüüd ei kujuta ettegi, et töötaksin suures koolis,” ütleb Ruth.  

Ruthi juured on Vatlas – ema on siin koolis käinud ja mees muidugi ka. Ja lapsed. Ruth ütleb, et kooli kinnipaneku juttu on räägitud kümme aastat. „Igal kevadel on hirm,” ütleb Ruth. Sügisest on Ruth töötu. „Klassiõpetaja kohti pole kuskilt võtta. Maal on õpetajad paiksed. Kes on tulnud, see ametit maha ei pane,” ütleb Ruth.

„Järelikult pole ette nähtud, et on väikesed koolid,” ütleb Helju. Pole ette nähtud, et kõik on käe-jala juures ja et lapsepõlv oleks õnnelik. Heljust sai koolijuhataja 14 aastat tagasi, õpetaja on ta Vatlas olnud 35 aastat, 1982. aastast peale. Koolis käis 138 last. Müüjapaberitega Helju oli Paatsalu poes müüja, siis meelitati kooli pioneerijuhiks ja nii ta läks. Direktoriks oli legendaarne Vello Kaptein. Temast mäletab Helju vaid head. Nüüd on ta ise direktor. Helju tütred lõpetasid Vatlas üheksa klassi.

„Küll tööd leiab,” ütleb Helju ja seda, et ta on optimistlik. „Ma küll ei ole,” ütleb Ruth.

Ruth ja Helju ütlevad nagu ühest suust, et tegelikult ei ole neile veel kohale jõudnud, et kool kinni pannakse. „Võib-olla jõuab reedel, aktusel,” ütleb Helju. „Ma tean, et ta kinni läheb, aga ei tunneta,” ütleb Ruth. „Ükspäev keegi küsis, kus mu kodu on. Ütlesin, et Vatla mõisas,” ütleb Helju. „Siin on eriline õhkkond. Nii hea on siin olla. Ega mõisnik seda häärberit suvalise koha peale ehitanud.”

Helju on natuke aega vait ja ütleb siis: „Eks see kõige kurvem päev ole 1. september, kui pole kuskile minna.” – „See on reedene päev. ma vaatasin järele,” ütleb Ruth ja äigab käega üle silmade.
Sajandeid vana maja, tolmune. Küllap läks midagi silma.

Vatla kooli viimased õpilased

Andra Lääts, 1. klass, 8aastane

Andra teab, et Vatla kool pannakse kinni, sest seal on liiga vähe lapsi, aga temal on selles koolis hea olnud. Andra ise igatahes teda kinni ei paneks, sest Vatla kool on äge ja kokk teeb hiiglama head toitu. Andra lemmik on tatrapuder.

Andral on 1. klassis üks klassiõde – Lineth – ja 4. klassis pärisõde Kendra. Andra vend Sten on Vatla kooli juba lõpetanud ja õpib Virtsu koolis. Virtsus õpib sügisest ka Andra ise, ikka sellepärast, et vend on seal ees. „See on selline suur kool,” teab Andra.

Kui Andra suureks saab, läheb ta müüjaks.

Lineth Vaino, 1. klass, 7aastane

Lineth tahab saada hambaarstiks. Ise on ta hambaarsti juures käinud mitu korda ja kunagi pole kartnud. Virtsu kooli minekut Lineth natuke kardab. Seal on võõrad lapsed ja tuleb vara üles tõusta. Lineth aga armastab hommikuti kaua magada. Vatlas on koolis käinud Linethi ema, isa ja õde. Vatlas on head lapsed ning head ja ilusad õpetajad. Mis sa hing veel tahad. Linethi lemmikraamat on „Pettson ja Findus” ja Findus meeldib talle veel eriti.

Kodus on Linethil kass Bruno. Pärast tunde läheb Lineth koju, sõbrannadele külla või siis võetakse rattad ja sõidetakse Vatla mäele poodi. Esimeses klassis õppis Lineth meritähte tegema. Seda ta enne ei osanud, aga ujumistunnis õppis. Ühe asja õppis Lineth 1. klassis veel ära, aga see ei tule meelde, kui nii äkisti küsitakse. Muidugi eesti keelt, matemaatikat ja loodusõpetust õppis ta ka.

Pirgit Järva, 2. klass, 9aastane

Pirgit on oma klassis ainuke. Pirgiti ema ja isa on lõpetanud Vatla kooli. Neil on kahju, et kool kinni läheb, ja Pirgitil ka. Vatla on väike kool. „Siin ei saa ära eksida,” ütleb Pirgit. Pirgitit ootab Virtsu koolis ees klassiõde, kes kolis pärast 1. klassi Virtsusse. Sügisel saab Pirgit temaga jälle kokku. Kui Pirgit oleks vallavanem, siis tema kooli kinni ei paneks, sest see on tore kool. Aga Pirgit ei ole vallavanem ja asjad on nii, nagu nad on. Pirgit käib kunstiringis ja teeb savist asju. Kui ta suureks saab, hakkab ta kunstnikuks. Kodus joonistab Pirgit iga päev. Ka täna on tal kavas joonistada. Pooleli on pildiraamat. Kui kõik pildid valmis, köidab (plõksutab, ütleb Pirgit) ema need kokku raamatuks. Peale joonistamise meeldib Pirgitile ka kartulipuder ja flööti mängida.

Keiro Ristikivi, 3. klass, 10aastane

Keirole Vatla kool meeldib, sest see on väike ja kõikidega saab läbi. Keiro teab, kes on Karl Ristikivi – kuulus kirjanik. Keiro on Karli kaugelt sugulane, aga kui kaugelt, seda Keiro ei tea. Sügisest läheb Keiro Lihula kooli. Tulevased klassikaaslased on talle tuttavad jalgpalli- ja kergejõustikutrennist. Keirost saab tulevikus päris jalgpallur. Lihula kooli 4. klassi läheb Keiro koos klassivend Hugo-Janiga. 3. klassis ainult nemad kahekesi olidki. Uues koolis on Keirol ja Hugo-Janil 13 klassikaaslast.

Seni on Keiro koolis käinud jalgrattaga, sügisest hakkab käima bussiga. Üles tõusma peab kell seitse, kümme pärast kaheksat juba läheb buss. Sellest on kahju, et peab vara tõusma.

Hugo-Jan Rummel, 3. klass, 9aastane

Hugo-Jan läheb koos Keiroga Lihula kooli. Ühte klassi. Seal on palju rohkem õpilasi kui Vatlas, aga poiss loodab, et nad on toredad. Ta on uut kooli vaatamas käinud ja küsimusele, kuidas tundus, vastab poiss, et tundus küll. Ta on enam-vähem jalgpallur nagu Keirogi.

Kõik Hugo-Jani tädid, isa, vanaisa ja kaks venda on lõpetanud Vatla kooli. Lasteaias tahtis Hugo-Jan saada tuletõrjujaks, aga enam seda mõtet ei ole. Uut mõtet pole veel ka. Koolis on tal neljad-viied. Kõige rohkem meeldib Hugo-Janile inglise keel.

Kendra Lääts, 4. klass, 11aastane

Kendra läheb sügisest Virtsu kooli nagu tema õde Andragi. Vatlas on tore olnud, vahel poisid lollitavad ja see on naljakas. Kahju, et kool kinni läheb. Teist sellist ei ole. Ükskord klassiõhtul kartsid nad kummitust. Ei näinud kedagi, aga tahtsid kangesti näha. Aga kõige rohkem jäävad Kendrale meelde ahjud, mõisa valged kahhelahjud. Need peaks olema meeles ka siis, kui Kendra on nii umbes 80aastane.

Ardo Nelis, 5. klass, 12aastane

Ardo läheb sügisest Virtsu kooli. See on talle tuttav. Ardo on oma klassis üksi ja tööõpetuse tundides on ta pidanud käima Virtsus koos sealsete viiendikega. Vatla on väike ja hubane kool. „Vahepeal saame isegi mõisahärra magamistoas käia. See on selline suur ümara laega ruum, kus on mustad seinad,” ütleb Ardo. Kui Ardo käest uurida, kuidas nad poistega lollitavad, nii et tüdrukutel on naljakas, ütleb Ardo, et lollitavad hoopis tüdrukud. Ükskord pidanud lausa leivasõda. Siis tulnud pahandus. Vatla koolis tähendab pahandus seda, et õpetaja riidleb. „Ja ongi kõik,” ütleb Ardo.

Ardo tahab saada ehitajaks nagu ta isa. Ardo isa ja ema on samuti Vatla koolis käinud. See, et kool kinni pannakse, Ardo emale ja isale ei meeldi. Paari aasta pärast oleks lapsi kooli tulemas küll. „Oma lapsed panen äkki isegi Virtsu kooli,” ütleb Ardo pärast mõningat mõtlemist.

Astrid Põhako, 6. klass, 12aastane

Astrid lõpetas 6. klassi, mis tähendab seda, et tema pidanuks nagunii sügisest uude kooli minema. Selles suhtes on lihtsam. Astrid pole veel otsustanud, kas ta läheb Lihula, Virtsu või Varbla kooli. Kõik kolm on mõneteist kilomeetri kaugusel. Lihulas on muusika- ja kunstikool, kus Astrid saaks käia, ja noortemaja. Isa tahaks, et Astrid läheks Virtsu või Varblasse, ema ütleb, et valigu tüdruk ise. Virtsusse saaks isaga, kes on seal õpetaja, ja Lihulasse emaga. Varblas peaks bussiga käima.

Astrid arvab, et Vatla kool võiks ikka alles jääda – külas on lapsi, kes varsti kooli tuleksid, aga nüüd polegi, kuhu tulla. Üks neist on Astridi vend. Vatla koolis on käinud Astridi ema, isa ja kaks vanemat õde.

Marleen Põhako. 6. klass, 13aastane

Marleen on Astridi klassiõde ja sugulane, aga kuidas täpselt, seda tüdruk ei tea. Marleen läheb sügisest Varbla kooli koos klassiõde Estiniga. Varblasse sellepärast, et Varbla on väiksem kui Lihula. Suuremasse Lihula kooli läheb Marleen siis, kui ta ise suuremaks saab. Uude kooli minekut Marleen ei karda, ega teised ka karda, ainult Astrid vist kardab natuke. Vatla koolist on kahju, aga midagi pole teha. Lapsi on vähe. Umbes 30 peaks olema, et kool lahti jääks. „Siin koolis on käinud mu isa, tädi ja venna,” ütleb Marleen. Viimane lõpetab Pärnus gümnaasiumi ja kavatseb õppida filmindust. Marleen venna moodi Pärnusse kooli minna ei taha. „Mulle ei meeldi see üksi elamise värk,” ütleb Marleen.

Estin Müür, 6. klass, 13aastane

Estin käib koolis jalgsi või rattaga. Sügisest läheb ta Varbla kooli. Varblasse sellepärast, et siis saab natuke hiljem tõusta ja natuke varem koju kui Virtsust või Lihulast. Oma klassiõe Marleeniga koos on julgem ka. Vatlast jäävad Estinile meelde õpetajad. Miks? „Et nad mind õpetasid,” ütleb Estin. Iseenesestmõistetav ju. Kehv on, et  Varbla ei ole mõisakool. Vatla koolis on käinud ka Estini ema. Edaspidi ei käi seal enam ükski laps, aga võiks. Kodukoolis käia on ikka lihtsam: kui midagi juhtub, on kodu lähedal.

Vatla kool

• Kooliharidust on Vatlas antud 179 aastat. Vatla kooli algust loetakse 1838. aastast, mil kool tegutses Pajumaa külas.
• Vahepeal mitmes kohas asunud kool kolis Vatla mõisa 1923, mil kahes klassis käis kokku 30 last.
• Kahe aasta pärast lahkus mõisast parun von Maydell ja kogu häärber anti kooli käsutusse.
• 1944. aastal nimetati kool 7klassiliseks algkooliks, 1945. aastal mittetäielikuks keskkooliks.
• 1959 pandi kooli sisse elekter. 1960ndatel töötas kooli juures ka õhtukool.
• 1970. aastal, mil koolis käis 108 last, taheti kool muuta algkooliks.
• Kõige suurem oli kool 1979. aastal, mil õppis seal 161 last.
• Kooli kõige pikaajalisem direktor on olnud Vello Kaptein, kes juhtis kooli 22 aastat (1965–1987).

Vt ka: "Galerii: Vatla kooli viimane päev"

Fotod: Urmas Lauri