„Kuidas ühitada pere- ja tööelu?“ Kõikide lapsevanemate ja hooldajate ette kerkib see küsimus rohkem kui üks kord elus. Eelkõige kehtib see naiste kohta. Tänapäeval jäävad endiselt just naised meestest märksa tõenäolisemalt koju laste või eakamate sugulaste eest hoolt kandma.
Ikka need meeste ja naiste vahelised pinged. Neid poleks vaja. Neil puuduvad põhjendused.
Mina ei mõista lähenemisi, mis seavad eesmärgiks sooliste eelistuste taga nõudmise või seksuaalsete orientatsioonide eest võitlemise. Probleemidele tuleks läheneda perekeskselt. Õiguste tagaajamisega kaugele ei jõua. Pole mingit vahet, kui palju mees või naine teenib (või millist karjääri teeb), oluline on perekonna käekäik. Üks pluss üks on kaks. Kaheks jääb see ka siis, kui liita 1,25 ja 0,75. Numbritest olulisem on tulem.
Albert Schweitzer on klassik, kelle ellusuhtumisest on palju õppida. Mulle sümpatiseerib tema arusaam eetikast. Tema arvates võib eetilisust taandada üheleainsale moraaliprintsiibile – elu säilitamisele tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasi viimisele.
Kõigil on elu edasi viimisel oluline roll, selles seisnebki eksistentsi mõte. Vaatamata sellele, et elumõtte näol on tegemist sügav-filosoofilise mõistega, on selle sisu lihtne ning üheselt defineeritav: järeltulijate saamine ja nende üles kasvatamine.
Füsioloogiliselt terve naine on võimeline elu andma mitmekümnele järeltulijale. Objektiivsetel tingimustel on soovid alati tagasihoidlikumad. Maailma rahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suurem sellel põhinev ahnus, seda vähem väärtustatakse järeltulevat põlvkonda.
Materiaalsuse ees kummardamine, raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et laste soetamine ei ole popp. Isegi ressursside ümberjagamine ei ole taganud muutusi väljakujunenud eelistustes. Lastetoetuste, sünnitoetuste, vanemate puhkuste tasustamise ja muude rahaliste eraldiste mõju iibe tõstmisele ei ole jätkusuutlik, sest selle tagamises osalejate arv on toetuse saajatest palju laiem.
Aktiivne perepoliitika ei ole andnud soovitud tulemusi Skandinaavia maades ega teistes ELi riikides – nendes on sündimus elanike kohta Eestiga võrreldavas suurusjärgus. Samas kinnitavad statistilised näitajad rohkearvuliste pisipõnnide olemasolu teiste mandrite hoovides.
Loodusseaduste eiramist ei saa kompenseerida rahasummaga. Ühiskonnaliikmete poolt väärtustamata lapsevanema staatus ei soosi lapsenaeru. Valitsejatest ja ärimeestest iidolite tegemine ja materiaalsete hüvede ülistamine muudab ellusuhtumist.
Ühiskonna struktuuride hierarhia tipus olevate positsioonide kultus vajaks troonilt kukutamist.
Loodus on teinud imet, võimaldades inimestel sünnitada lapsi, andes seejuures piisavalt elupäevi nende armastamiseks ja üles kasvatamiseks. Sellise ime kasutamata jätmine ärimeeste/poliitikute punutud tarbimisvõrkudesse sattumise pärast on kurjast.
Uus lastekaitseseadus võib vaesed pered lastest ilma jätta?
http://www.pealinn.ee/newset/uus-lastekaitseseadus-voib-vaesed-pered-lastest-ilma-jatta-n24418
Teeme kõik võrdseks,kaotame naiste -meeste st.muutume kesksoolisteks ja on rahu maa peal.
Saan aru, et artikli põhisõnum on – tehkem lapsi, see on elu mõte ja eetika iva. Niisiis, kuna naised on füsioloogiliselt võiemlised elu andma vaid mitmekümnetele lastele (ja ilmselt ei jõua nad tarbimisvõrgus sipeldes oma õiguste nõudmise kõrvalt niigi paljuga hakkama saada), siis mehed, tegudele – teie füsioloogilise võimekuse numbrit võib vähemasti sadades mõõta!