Ann Mari Anupõld. Foto: erakogu
Kõik, kes on rohkem kui korra elu jooksul koera pidanud, teavad, et on olemas koeri, ja on olemas see üks koer. See üks koer, kes läheb hinge, on nii suur osa elust, et justkui ei kujutagi ette, kuidas kunagi ilma temata hakkama saada ja jätkata suuta.
Meie perekonnas on alati olnud koeri, nii ka mu vanavanemail. Pärast viimase koera kadumist ei tahtnud vanaema ja vanaisa enam ühtegi looma oma kodus näha. Argument oli ikka see, et nad on juba nii vanad ja kes see siis seda koera hooldama hakkab, kui nad ise enam ei jaksa. Aga millal oleme neid viimati kuulda võtnud?
See oli 15 aastat tagasi, ja järgmise aasta suvel tulime Eestisse koos lisapagasiga: inglise kokkerspanjel Bill, värvuselt kuldkollane ja nimetatud Belgia koomiksi „Boule & Bill” peategelase järgi. Just nimelt Belgiast ta meile tuligi. Üks seal elav perekond otsis oma koerale uut kodu, sest lapsel oli tekkinud allergia. Mais kolis Bill Belgiast meie juurde Luksemburgi, juulis sõitsime temaga Eestisse.
Kaks kuud, mis ta veetis meie seltskonnas, oleks talle aga juba peaaegu saatuslikuks saanud. Kohe esimesel nädalal jättis ta oma käpa ühe hobuse kabja alla. Kuna ta ei teinud ühtegi häält, läks mul tükk aega, saamaks aru, et koer ei tule koplist enam tulema, sest hobune on ta sõna otseses mõttes enda alla kinni naelutanud. Kuu aega hiljem pistis Bill aga nina herilaste pesasse. Kisa oli küll suur, aga hetkeks, mil me koera juurde jõudsime, oli muist herilasi oma nõela juba tema sisse jätnud. Terve päev veetsime siis koera nina külmade rättidega jahutades, enne kui ta jälle jalad alla sai ja mürgi üledoosist toibus.
Lõpuks jõudsime temaga siiski Eestisse ja andsime ta pidulikult üle. Sportlik noor koer harjus oma eluga pensionäride seas kiiresti. Peagi ei olnud võimalik köögilaua taga istuda, ilma et Bill oma koonu inimestele põlve peale asetaks ning toidukausile oma suurte vesiste silmadega lisa paluks. Ka kortermaja kõigi ülejäänud elanike seas sai Bill peagi ülimalt menukaks. Lastesõber Bill, nagu teda nimetati, sai tänaval hulgaliselt peapatsutusi ning ukse taha toodi talle regulaarselt konte ja muud head-paremat. Minu pingutused teda dieedil hoida olid üsna tulutud, kuid mu külaskäikudel kinnitas vanaema alati rõõmsalt, et Bill sööb oma kaalu vähendavaid krõbinaid. Koos kõige muu hea ja paremaga. Hakklihakastmega näiteks. Või klimbisupiga.
Vanaisa ja Billi vahel oli kohe erakordselt tihe suhe, mille aluseks oli peale kõige muu ka vanaisa öökapis asuv küpsisesahtel. Kuigi seal olid eraldi kaeraküpsised vanaisale ja koeraküpsised Billile, tekkis mul seda tegevust pealt vaadates tihtilugu tunne, et küllap need maiused aeg-ajalt ka segamini läksid. Vanaisa ei paistnud sahtli sisusse küll süvenevat, kui ta nõnda voodis mõnules ja ainiti raamatut luges, pilk pingsalt lehtedel. Ainult parem käsi liikus korrapäraselt sahtli ja suu vahet. Bill ootas vapralt tema kõrval, et mõni puru tee peal maha langeks.
Mitte kordagi ei näinud ma Billi kõigi nende aastate jooksul vanaema pool voodis magamas. Vanaemaga veetis ta see-eest lugematuid tunde mööda Pääsküla rabaserva lonkides. Nende lemmiksihtkoht oli tiigike metsas peidus, kuhu suveks ohtralt parte kogunes. Kuigi Bill oma jahikoera päritolu enamasti unustas, tabas ühel korral see teda nagu välk selgest taevast ja ta otsustas mõne linnu koju kaasa võtta. Nii prantsatas ta kogu oma massiga tiiki. Kui suurem lainetus oli möödas, hakkas ta morsa moodi puristades parte otsima. Billi suureks üllatuseks olid need kõik lahkunud ning veel suuremaks meelehärmiks ei jaksanud ta tiigi järsust kaldast oma kõverate jalgadega enam mitte kuidagi tiigi üles saada. Mitme mehe abiga tariti märg koeranahk lõpuks tiigist välja. Pärast seda seiklust keeldus vanaema tükk aega oma meelispaiga lähedal jalutamast.
Kui hakkasin loomaarstiks õppima, polnud minu plaan sugugi vastutada kõigi me pere lemmikute tervishoiu eest. Aga eks oleksin pidanud aimama, et just nii see läheb. Nii jäi ka Billi viimne teekond minu kanda, ning väärika vanamehe ärasaatmine oli meile kõigile traagiline. Vanaisa käsi poetab küpsisepuru nüüd voodi alla hunnikusse ning vanaema käib üksi rabatiigi ääres parte vaatamas. Uue lemmiklooma mõtte peale raputavad nad taas energiliselt pead. Aga vähemalt pole see 14 aasta jooksul muutunud. Kuulda ei võta me neid endiselt.